Keegi ei ole inimõigusi avastanud ega leiutanud, need on koos ühiskonnas elava inimesega alati olemas olnud. Sellele õigusfilosoofilisele lähenemisele vastandub seisukoht, mille järgi õigus on valitseva kihi tahe ja inimõigused on kokkulepe, selleks et ühiskonnas tasakaalu hoida. Inimõiguste rakendamiseks on sõnastatud ja kehtestatud õigusaktid. Vaid nii saab mitme õiguse olemasolul neid kaaluda ja määrata õiguse rakendamise piire, et tagada kõigile vajalikud õigused või leida nende rikkuja.
Inimõiguste kujunemislugu võib jagada kolme etappi: (1) tavaõigus, mida ei ole kirja pandud, see on säilinud suulises traditsioonis ning seda on edasi antud lugudes ja toimingutes, (2) siseriiklik õigus ja (3) rahvusvaheline õigus. Kuigi inimõiguste mõiste tuli kasutusele palju hiljem kui õigus, puudutab kogu ajalugu läbiv õiguse areng inimõiguste arengut.
„Inimõiguste kujunemislugu: tavaõigus, siseriiklik õigus, rahvusvaheline õigus“
Inimeste ühesugust loomust ja sarnaseid õigusi on sõnastanud usundid, mis tunnistavad inimeste võrdsust Jumala ees, samuti eri ajastute õigusfilosoofia, mis eitab õiguse alusena tugevama jõudu ja näitab, et kooseksisteerimine ei ole ühiste reegliteta võimalik. Universaalsete inimõiguste idee areng on sajandite jooksul ammutanud materjali eri tsivilisatsioonide arusaamadest inimese väärikuse ja üksteise austuse kohta. Kulus aega, kuni tekkis mõte, et selline austus peaks olema sätestatud ka seaduses.
Alates esimestest, aastatuhandete eest loodud seadusekoodeksitest püüti seadustada nõrgemate kaitsmist, perekonna ja poliitilisi õigusi, moraalipõhimõtted, varalisi ja omandiõigusi, õigustülide lahendamist, ühiselu norme ning määrata teisi õigusi ja kohustusi.
Usundid ja õigusfilosoofia on sõnastanud inimeste ühesuguse loomuse ja sarnased õigused. Usundid on tunnistanud inimeste võrdsust Jumala ees oma pühades tekstides. Õigusfilosoofia on õiguse alusena eitanud tugevama jõudu. Inimeste õigusi on sõnastatud Hammurapi koodeksis, Vanas ja Uues Testamendis, samuti on nendega põhjalikult tegelenud Aquino Thomas, John Locke ja teised mõtlejad.
Kümme käsku ehk Moosese seadused on kogum Vana Testamendi moraali- ja kultuspõhimõtteid, mida peavad oma alustalaks nii judaism kui ka kristlus, ehkki traditsioonid erinevad nende tõlgendamise ja järjestamise osas.
Kümme käsku ehk Moosese seadused:
Sa pead pühapäeva pühitsema
•
Sa pead austama oma isa ja ema
•
Sa ei tohi tappa
•
Sa ei tohi abielu rikkuda
•
Sa ei tohi varastada
•
Sa ei tohi anda valetunnistust
•
Sa ei tohi himustada oma ligimese koda, vara ega midagi muud, mis on tema oma
Inimeste ühetaolisuse tunnustamine ei ole välistanud seisusest ja ametist tulenevaid eesõigusi ja kohustusi, mida on põhjendatud ühiskonnakorralduse ja ülesannete erisusega ning (levinud arvamuse järgi) inimeste erineva ühiskondliku panusega.
Keskajast on säilinud õigusakte, kus piiritleti alama/inimese ja valitseja õigusi. Üks tuntuimaid on 13. sajandi alguses Inglismaal koostatud Magna Carta Libertatum („Suurvabaduste kiri”), mis kinnitas seaduse ülimust valitseja tahte ees ning kõigi võrdsust Jumalaja õigusemõistmise ees.
17. sajandi Inglismaal, kui omavahel põrkusid parlament ja kuninga võimutaotlused, sõnastati keeld kedagi vahistada ilma süüdistust esitamata, õigus kiirele kohtumõistmisele ning keeld kehtestada makse ja sundlaene ilma rahvaesinduse kinnituseta.
Ajaloo vanimad säilinud seadusekoodeksid pärinevad muistsest Lähis-Idast. Savitahvleile lasid seadusi kirjutada sumeri linnriikide valitsejad; teadaolevalt esimene on Lagaši kuninga Urukagina seaduskogu 24. sajandist eKr.
Põhjalikke seaduseloendeid andsid välja ka Akadi, Babüloonia ja Assüüria valitsejad. Neist tuntuimad on kuningas Hammurapi seadused 1750. aastatest eKr.
Euroopa õigusajalooga on lähemalt seotud muistne heebrea õigus. Seda sisaldab Vana Testament, mille vanimad osad pärinevad 6.–5. sajandist eKr. Umbes samast ajast pärinevad Ateena riigimehe Soloni seadused. Ligemale sajand hiljem pandi kirja Vana-Rooma vanim seaduskogu – kaheteistkümne tahvli seadused (451–450 eKr). See sai aluseks Rooma õigusele, mille lõplik sõnastus pärineb meie ajaarvamise 6. sajandi alguse Bütsantsist. Keiser Justinianus I käsul koguti kokku ja kirjutati täielikult üles Vana-Rooma õiguse peamine allikas Corpus iuris civilis.
Põhjalikud seaduskogud valmisid ka muistses Pärsias kuningas Kyros Suure ajal (6. sajand eKr) ja Hiinas, kus seaduse aluseks oli Konfutsiuse õpetus (u. 500 eKr).
Muinas-Eesti tavaõiguse mõju võib leida talurahvaseadustes. Professor Jüri Uluots on osutanud ka 13. sajandil eestlaste ja uute valitsejate vahel sõlmitud lepingutele. Keskajast alates on Eesti ajaloos siiski olulist rolli mänginud keskaegne Saksa õigus, milles Rooma õigus põimus vanade germaanlaste õigusega. Üks varaseimaid frankide tavaõigusekogumeid on 6. sajandil üles tähendatud saali õigus (Lex Salica). Saksa tavaõiguskoodeksil, 13. sajandi alguses kirja pandud „Saksi õiguspeeglil” (Sachsenspiegel) põhines aga Liivimaa maaõigus „Liivimaa õiguspeegel” (1322–1337). Tallinnas kehtis alates 13. sajandist Lüübeki õigus ning Tartus, Haapsalus, Paides, Uus-Pärnus ja Viljandis järgiti Hamburgi õigusest arendatud Riia õigust.
„Keskajast alates on eesti ajaloos siiski olulist rolli mänginud keskaegne saksa õigus, milles rooma õigus põimus vanade germaanlaste õigusega.“
Pärast reformatsiooni sai oluliseks küsimuseks usuvabadus. Saksamaal kehtestati Augsburgi usurahuga usuvabadus territoriaalselt: igaüks võis valida endale sobiva konfessionaalse kuuluvusega vürsti ja tema maale elama asuda. Varauusajal oli tuntud käsitlus loodus- ehk loomuõigusest – igal ajal ja kõigile kehtivatest õiguse põhimõtetest. Nendest mõtetest lähtusid oma arutluskäikudes ka hollandi õigusteadlane Hugo Grotius (1583–1645), inglise filosoof John Locke (1632–1704) ja prantsuse filosoof Montesquieu (1689–1755) ning Prantsusmaa Asutav Kogu, mis võttis 1789. aasta augustis vastu „Inimese ja kodaniku õiguste deklaratsiooni“.
Esimene iseseisva riigi põhiseadus, mille kinnitasid rahvaasemikud, oli 1755. aastal jõustunud Korsika põhiseadus. Ka varem oli riikides koostatud põhiseadusi, kuid valitud rahvaesindajad ei olnud neid kinnitanud. Esimene moodne põhiseadus pärineb 1830. aastast Belgiast. Selles on öeldud, et Belgia rahvas on asutanud kuninga ameti. Seega polnud kuningas mitte monarh Jumala armust, vaid rahva otsusel.
„Esimene moodne põhiseadus pärineb 1830. aastast Belgiast. Selles on öeldud, et belgia rahvas on asutanud kuninga ameti.“
Ameerika Ühendriigid kehtestasid 1791. aastal isiku usuvabaduse, samuti ajakirjanduse-, koosoleku-, sõna- ja muud vabadused põhiseaduse esimese 10 paranduse ja täiendusena, mida tuntakse pealkirja all Bill of Rights (Õiguste deklaratsioon). Napoleoni koodeksit Code civil des Français’d (Prantsuse tsiviilseadustik) 1804. aastast peetakse oma aja moodsaimaks seaduskoodeksiks – see kehtestas inimeste võrdsuse omandisuhetes ja ettevõtluses. Kuid Napoleoni koodeks ei olnud Euroopa esimene tsiviilkoodeks. Üleriigilist seaduslikku ühtsust kehtestavaid seaduskogusid oli koostatud varemgi, nende seas olid Baieri tsiviilseadustik Codex Maximilianeus Bavaricus Civilis (1756), Preisimaa üldine maaõigus Allgemeines Landrecht (1794) ning kuningas Christian V ajast pärinevad Taani ja Norra koodeks Danske Lov (1683) ja Norske Lov (1687). Rootsi õigusi koondav Sveriges Rikes Lag (1734) kehtis ka Soomes.
Eesti alal kehtis kuni 1940. aastani eraõiguse alusena ja omandi kaitset korraldavana Balti eraseadus. See kehtestati 1865. aastal, kusjuures ühte koodeksisse koondati ka varasemad seni kehtinud õigusnormid. Balti eraseadus korraldas esialgu ainult aadlike, rüütlimõisate pidajate, linnakodanike ja vaimulike õigussuhteid, need seisused moodustasid alla 10% elanikkonnast. Peale seisuslike erisuste olid jõus ka territoriaalsed erisused: Eestimaa ja Liivimaa maaõigus, Eestimaa ja Liivimaa linnaõigus ning Narvas olid oma õigusnormid. Talurahva õiguslikke suhteid korraldasid talurahvaseadused. Talurahva seisus sai omavalitsuse õiguse 1866. aasta vallaseadusega. Seisuslikud erisused kaotati 1920. aastal, kuid territoriaalsed erisused jäid. Eesti riik ei jõudnud enne 1940. aastat uut tsiviilseadustikku vastu võtta.
„Eesti alal kehtis 1865 -1940. aastani eraõiguse alusena ja omandi kaitset korraldavana Balti eraseadus.“
Väidetavalt on vanim põhiseadus 1600. aastal jõustunud San Marino põhiseadus. Võimude lahusust sätestas esimesena 1710. aastal koostatud Ukraina hetman Põlõp Orlõki põhiseadus, mis on üks Euroopa esimesi põhiseadusi.
Väidetavalt vanim säilinud põhiseadus on San Marino põhiseadus aastast 1600. Esimene võimude lahususe sätestanud põhiseadus on aga Ukraina hetman Põlõp Orlõki põhiseadus aastast 1710, mida peetakse üheks esimeseks põhiseaduseks Euroopas.
Kõigis eespool nimetatud seaduskogudes oli püütud seadustada nõrgemate kaitset, perekonna ja poliitilisi õigusi, moraalipõhimõtted, varalisi ja omandiõigusi, õigustülide lahendamist, ühiskonnaelu norme ning määrata teisi õigusi ja kohustusi. 18. sajandil asuti vastustama surmanuhtlust. Uudne oli Itaalia juristi Cesare Beccaria käsitlus kuritööst ja karistusest. Toscana hertsogiriigis kaotati tema ideede mõjul surmanuhtlus. Beccaria põhimõtted avaldasid suurt mõju kogu Euroopa kriminaalõigusele. 19. sajandil asendati mitmes Kesk- ja Ida-Euroopa riigis raskete kuritegude eest määratav surmanuhtlus sunnitööga.
19. ja 20. sajandil tõusis esile mitu inimõiguste probleemi, millega hakati tegelema rahvusvahelisel tasandil: orjus ja pärisorjus, ebainimlikud töötingimused ja lapstööjõud. See oli aeg, mil sõlmiti esimesed rahvusvahelised inimõigusi puudutavad lepingud. Kuigi sellised kokkulepped sisaldasid üksikisikute jaoks vajalikke kaitsemeetmeid, olid nende aluseks riikidevahelised kohustused. See lähenemine erineb täiesti tänapäeva seisukohast, mille järgi inimõiguste alased lepingud näevad ette riikide kohustusi ja vastutust otse õiguste valdajate ehk üksikisikute ees.
1919. aasta Versailles’ rahuläbirääkimiste käigus otsustati asutada Rahvasteliit. See riikidevaheline organisatsioon püüdis muu hulgas võtta oma ülesandeks inimõiguste kaitse küsimusi, kuigi organisatsiooni põhikirjas seda ei rõhutatud, mainiti vaid vajadust kaitsta vähemusrahvusi ja religioone. 1920. aastal mõistis Rahvasteliit hukka orjuse. Samal aastal asutati ÜRO alluvuses tegutsev Rahvusvaheline Tööorganisatsioon (ILO), mis ka tänapäeval tegutseb.
Vajadus inimeste õigusi riigivõimu kuritarvituste eest seadusega kaitsta pälvis 20. sajandil üha suuremat tähelepanu, seda eriti seoses Rahvasteliidu ja Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni asutamise ning nende tööga vähemuste õiguste ja tööõiguste kaitsmisel. Alatiseks ja eriti teravalt jõudis inimõiguste teema rahvusvahelisele areenile seoses Teise maailmasõjaga. Sõjas toimepandud julmused – kaasa arvatud holokaust ja koletud sõjakuriteod – ajendasid kujundama uut rahvusvahelist õigustikku ja sõnastama tänapäevases mõistes inimõigusi.
„Sõja julmused – holokaust ja koletud sõjakuriteod – ajendasid kujundama uut rahvusvahelist õigustikku ja sõnastama tänapäevases mõistes inimõigusi.“
Võidetud riikide kuritegude uurimiseks ning õigusemõistmiseks inimõiguste rikkumises ja sõjakuritegudes süüdistatavate üle moodustati Nürnbergis ja Tokyos rahvusvahelised sõjatribunalid.
10. detsembril 1948. aastal võttis ÜRO Peaassamblee vastu inimõiguste ülddeklaratsiooni, mille oli koostanud ÜRO inimõiguste komisjon. Inimõiguste ülddeklaratsioon on tähtsaim ülemaailmne inimõigustealane tekst. Kuigi deklaratsioon ei ole õiguslikult siduv, on selle alusel kehtestatud arvukalt inimõigustealaseid kohustusi riiklikul, regionaalsel ja rahvusvahelisel tasandil. Hiljem on rahvusvaheline üldsus võtnud vastu hulga olulisi dokumente, millega kindlustatakse deklaratsiooni põhimõtteid.
Inimesed võeti vastutusele tegude eest, mille toimepanemise ajal ei oldud kõiki hiljem süüks pandud tegusid kuulutatud kuritegudeks. Seega rakendati inimõigustel põhinevaid ja kohtu moodustamisel kehtestatud norme õiguse mõõduna. Nürnbergi tribunalist alates on rakendatud sõjaseaduste rikkumise ja inimsusevastaste kuritegude eest individuaalset vastutust.
Selliste kuritegude üle õiguse mõistmiseks asutati 17. juulil 1998 Rahvusvaheline Kriminaalkohus, mis alustas tegevust 1. juulil 2002. Inimõigustel põhineva maailmakorra loomise soovi peegeldab ka 26. juunil 1945. aastal allkirjastatud ÜRO põhikiri. Selles sätestatakse, et ÜRO põhieesmärk on päästa järeltulevaid põlvkondi sõjaviletsusest ning taas kinnitada usku inimese põhiõigustesse, tema väärikusse ja väärtusse, meeste ja naiste võrdõiguslikkusesse.
„ÜRO põhieesmärk - päästa järeltulevad põlvkonnad sõjaviletsusest ning taaskinnitada usku inimese põhiõigustesse, tema väärikusse ja väärtusse, meeste ja naiste võrdõiguslikkusesse.“
Võitjate moodustatud kohus tunnistas karistatavaks rahuvastased kuriteod, sõjakuriteod, inimsusevastased kuriteod ja kuritegelikku organisatsiooni kuulumise. Inimsusevastaste tegudena käsitles tribunal elanike pagendamist ning ebainimlikke tegusid nagu mõrvad, orjastamine ja tagakiusamine.
