6. Õigus vabalt liikuda, valida elukohta, kaitsta loodust

Eesti põhiseaduse § 3 määratleb, et rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtted ja normid on Eesti õigussüsteemi lahutamatu osa.

Seega kehtivad Eestis kõik Riigikogus ratifitseeritud rahvusvahelised inimõiguste alased lepingud ja dokumendid samamoodi nagu meie seadused.

„Igaühel on õigus eestikeelsele suulisele ja kirjalikule asjaajamisele.“

Lisaks neile kehtib Eestis keeleseadus, mille § 8 (1) tagab meile kõige olulisema keelelise inimõiguse: „Igaühel on õigus eestikeelsele suulisele ja kirjalikule asjaajamisele riigiasutuses, sealhulgas Eesti välisesinduses, kohaliku omavalitsuse asutuses, notari, kohtutäituri ja vandetõlgi juures ning nende büroos, kultuuriomavalitsuses ning Eestis registreeritud muus asutuses, äriühingus, mittetulundusühingus ja sihtasutuses.”

Ühes riigis eri keeli kõnelevate rahvuste, etniliste rühmade ja üksikisikute kooselu on loomulik probleemide ja konfliktide allikas. Riigid üritavad taoliste nähtustega toime tulla õigusalaseid standardeid luues, määratledes keelte ametliku ja avaliku kasutuse ennekõike õiguses, halduses ja hariduses ning vähemal määral muudes sfäärides (kultuur, meedia ja meelelahutus, töö, kaubandus ja äri).

Ükski riik ei pea tagama kõigi oma kodanike ja alaliste elanike keelte kasutamist, seega määratleb riik korra ja suhtluse tagamiseks ühe või mitu keelt ametliku ja avaliku kasutuse keelena eri piirkondades ja kasutusaladel. Mida konkreetsem on riigi keelepoliitika, seda täpsem on vastav õigussüsteem, sisaldades keelelisi õigusi, kohustusi ja piiranguid.

Õigus õppida riigikeelt

Riikidel on oma kodanike ja alaliste elanike ees keelt või keeli puudutavaid kohustusi. Nendeks on keelelised inimõigused, millega riik loob tunnustatud keelte kasutamiseks ja õppeks konkreetse aluse. Sellised õigused on fikseeritud nii riigi seadustes kui ka rahvusvahelises õiguses.

Keelelised inimõigused põhinevad kahel põhiõigusel:

•    
õigus õppida ja kasutada riigi (üht) ametlikku (kirja-)keelt;
•    õigus emakeelele, s.o õigus emakeelsele identiteedile, haridusele ja avalikele teenustele.

Viimane õigus laieneb vaid tunnustatud vähemustele ja põlisrahvastele, kus õigused kuuluvad igale rühmaliikmele (individuaalne õigus). Konkreetsed õigused sõltuvad vastavast rühmast ja selle positsioonist ühiskonnas.

Enamik keelelisi õigusi on mittetransporditavad: need kuuluvad kindlas piirkonnas paiknevatele piisava suurusega piirkondlikele vähemustele, kes peavad vastama kindlatele sotsiaalmajanduslikele, demograafilistele ja keelelistele nõuetele. Esineb ka hajutatud vähemusi (nt juudid, mustlased jt).

Ometi puudub rahvusvahelises õiguses põhimõte, et riik peaks tagama mõne keelerühma säilimise. See võib olla määratletud siseriiklikult, kuid eeldab ka keelerühma esindajate enda huvi keele säilimise vastu. Enamikel juhtudel ei käsitle rahvusvaheline õigus otseselt keeli, vaid vaatleb neid kui kindlasse rühma kuuluvate inimeste identiteedi ja väärikuse tunnuseid, mis väljenduvad keele eri kasutusvaldkondades.

Keelelised õigused võivad olla erinevad

Riigi elanike keelelised õigused võivad olla erinevad. Välismaalaste rühm on ühiskonnas kõige haavatavam ning kannatab diskrimineerimise tõttu enim. Immigrantide ning teiste väljaspool oma kodumaad elavate kodanike puhul tekitab raskusi vastutuse jagunemine lähtemaa ja vastuvõtva maa vahel. Kodakondsuseta isikute ja oma kodumaaga sideme kaotanud isikute (nt pagulaste ja varjupaiga taotlejate) puhul on vajalik eriline kaitse, et määrata kohustuste kandja ja selle kohustused vastavate isikute ees.

Vabatahtlikult riiki saabunud immigrantidele vähemuskaitse ei kehti. Nende tulekul võib küll olla majanduslik surve või mõni muu põhjus, kuid nad teevad seda vabatahtlikult ning seetõttu peaksid nad arvestama nii oma otsuse heade kui halbade külgedega. Selline seisukoht haakub arusaamaga, et vähemus ei saa migratsiooni kaudu lihtsalt üleöö tekkida. Riikidel ei saa olla kohustust edendada oma kulul võõrkultuuri, see kohustus on sisserändajate puhul lähteriigil. Teise kultuuri piirkonda elama asunud välismaalane vastutab ise oma kultuuri hoidmise eest.

Vähemusõigused keeltes

Oluliselt ulatuslikumad on vähemusse kuuluvate üksikisikute ja eriõigused – vähemusõigused. Vähemuste õigused põhinevad nii spetsiifilistel inimõigusalastel dokumentidel nagu Euroopa piirkondlike ja vähemuskeelte hartal (1992), Vähemusrahvuste kaitse raamkonventsioonil (1995) kui ka muudel inimõigusalastel dokumentidel sätestatud õigustel ning nende põhirõhk on võrdsusel ja vabadusel integratsiooni ehk lõimumise kaudu.

Neis dokumentides on sätestatud:

•    igaühe õigus haridusele (artikkel 13: Rahvusvaheline majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste pakt);
•    üksikisikute ja kollektiivide õigus rajada eraõppeasutusi (artikkel 29.2: ÜRO Lapse õiguste konventsioon);
•    õigus mittediskrimineerimisele (artikkel 2: Rahvusvaheline kodanike- ja poliitiliste õiguste pakt);
•    õigus kuuluda vähemusse (artikkel 27: Rahvusvaheline kodanike- ja poliitiliste õiguste pakt);
•    koosolekute vabadus (artikkel 21: Rahvusvaheline kodanike- ja poliitiliste õiguste pakt);
•    õigus osa võtta avalikust elust (artikkel 25: Rahvusvaheline kodanike- ja poliitiliste õiguste pakt);
•    vähemushariduse küsimused (Euroopa piirkondlike ja vähemuskeelte harta; Vähemusrahvuste kaitse raamkonventsioon; OSCE Kopenhaageni dokument).

Keelenõuded ja keeleline diskrimineerimine

Keeleline diskrimineerimine kerkib üles töökoha, ameti või kodakondsusega seotud keelenõuete puhul. Paljudes riikides on kasutusel kodakondsuse ja pikaajalise elamisloa saamisega seotud keelenõue. Rahvusvaheline inimõigusstandard on siin määratlenud, et ei ole ebaõiglane nõuda võimet suhelda vastava maa keeles. Samuti võib nõuda kodakondsust soovivatelt isikutelt ametliku keele oskust, mis hõlmab lugemist, kirjutamist ja suhtlemist.

Selline rahvusvahelise õiguse tõlgendus on levinud teistele tööhõivet või ametikohta hõlmavaid keelenõudeid käsitletavatele kaasustele. Euroopa Liidu määruse nr 1612/68 paragrahv 3 lubab kehtestada keeleoskusega seotud tingimusi, mis on vajalikud teatud kohtadel töötamiseks. Euroopa Liit lubab liikmesriikidel oma riigikeele kaitseks ja edendamiseks vastavate keelepoliitiliste meetmete rakendamist. Eesmärgi legitiimsus ning sotsiaalsed ja kultuurilised aspektid on keeleküsimustes olulised.

Ametliku või riigikeele poliitika eesmärk on tagada kõikide kodanike integratsioon ühtse keele alusel, et nad saaksid aktiivselt osaleda ühiskonna arengus ja saada sellest kasu. Selline poliitika on õiguslikult korrektne ja maailmas levinud, kuid tuleb tunnistada, et seda on üha raskem järjekindlalt ellu viia, sest mõned migrandid ei võta keeleõppest osa, vaid piirduvad ainult oma kogukonnas läbikäimisega.

Samas ei saa riikliku keelepoliitika eesmärk olla ei keeleliste erinevuste kõrvaldamine ega keeleliste getode tekitamine, milles inimestel on piiratud territoriaalne ja sotsiaalne mobiilsus. Tegelikkuses on keelegetode teket raske vältida, sest sisserändajad ise koonduvad teatud piirkondadesse, nende elukoha valiku vabadust tuleb aga austada.

„Ametliku või riigikeele poliitika eesmärk on tagada kõikide kodanike integratsioon ühtse keele alusel, et osaleda ühiskonna arengus ja saada sellest kasu.“

Riigikeele oskuse nõue on seega inimõigustega kooskõlas niikaua, kui see ei eelda teiste keelte väljatõrjumist. Eraldi tuleb võrdse kohtlemise kõrval vaadelda ka võrdsete võimaluste tagamist, mis üldjuhul puudutab institutsionaalseid ümberkorraldusi pikaajaliste eesmärkide täitmisel, nt hariduses, tööhõivepoliitikas jm.

Inimõiguste kujunemisluguSissejuhatus1. Inimõiguste kujunemisloo põhimõtted2. Põhiõigused Eestis 1918-19923. Põhiõigused ja Eesti põhiseadus4. Inimõigused5. Usuvabaduse olulisus pärast taasiseseisvumist6. Õigus vabalt liikuda, valida elukohta, kaitsta loodust7. Keelelised inimõigused8. Inimõigused ja julgeolek9. ÜRO inimõiguste deklaratsioon