6. Õigus vabalt liikuda, valida elukohta, kaitsta loodust

Eesti põhiseadus seab Eesti riigi mõtteks eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade. Meie riik on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele ning kaitseks sisemisele ja välimisele rahule ning on pandiks meie ja tulevaste põlvede ühiskondlikule edule ja üldisele kasule.

Põhiseaduse mõte ja säte annab igaühele, kes viibib seaduslikult Eestis, õiguse vabalt liikuda ja elukohta valida.

Õigust vabalt liikuda võib seaduses sätestatud juhtudel ja korras piirata teiste inimesteõiguste ja vabaduste kaitseks, riigikaitse huvides, loodusõnnetuse ja katastroofi korral, nakkushaiguse leviku tõkestamiseks, looduskeskkonna kaitseks, alaealise või vaimuhaige järelevalvetuse ärahoidmiseks ja kriminaalasja menetluse tagamiseks.

Nii ongi näiteks inimeste viibimine loodusreservaadis üldjuhul keelatud, sihtkaitsevööndis aga piiratud. Tuleohutusseaduse kohaselt võib aga päästeamet keelata suure tuleohuga ajal ja piirkonnas võõras metsas viibimise.

Eesti keele ja kultuuri püsimajäämine ei olene üksnes Eesti demograafilisest arengust, vaid eelkõige eesti keele ja kultuuri arenemisvõimest nii Eestis kui ka väljaspool Eestit. Eesti kultuur on seda elujõulisem ja ligitõmbavam, mida enesekindlam see on.

Ränded ja põgenikud

Eelmise sajandi teise poole suur sisseränne muutis Eesti elanikkonna rahvuslikku koosseisu. Sel sajandil on ränne jätkunud – paarkümmend aastat ületas väljaränne sisserännet – ning toonud endaga muu hulgas kaasa eestlaste hargmaisuse. See paneb nuputama, kuidas täita Eesti põhiseaduses sõnastatud Eesti riigi eesmärki.

Inimese õigus elule tõstatab küsimuse õigusest asuda teise riiki, kui inimese elu ja tervis on kodumaal ohus. Nõnda on riigid kokku leppinud, et ei rakenda tavapäraseid sisserände-eeskirju nende pagulaste puhul, kes põgenevad sõja ja tagakiusamise eest.

Genfi pagulaskonventsioonis on kirjas, et põgenikega seotud õigused kehtivad ühtmoodi kõigile, olenemata rassist, päritolust, elukohast vms. Kuid enam ei olda selle piiramatu rakendamisega alati nõus. Kõlab seisukoht, et alates 2015. aasta põgenike- ja rändekriisist on Euroopa silmitsi uue olukorraga, kus põrkuvad läänemaailma kaks põhiväärtust: inimõigused ja demokraatia.

Ka Eestist põgenesid 1944. aastal kümned tuhanded inimesed Rootsi ja Saksamaale ning said pagulase staatuse. Samas on päevakorrale tõusnud küsimus nn majanduspõgenikest, kes taotlevad eelkõige õigust paremale elule. Kas riik on kohustatud vastu võtma sisserändajaid maadest, kus inimeste sissetulek on väike või puudub töö ja kus inimeste tervis on puuduva tervishoiu tõttu ohus?

Samuti kasutavad kõik Euroopa riigid, ka Eesti, odavat tööjõudu põllumajanduses, ehitussektoris või meditsiinis. Kuid tuleb küsida, kas nende inimeste inimõigused on tagatud, kas neid koheldakse väärikalt ning kas nad saavad kodanikega samaväärset palka ja sotsiaalseid hüvesid. Viibides Eestis – mis staatuses nad ka ei oleks – on ka teiste riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud kohustatud järgima Eesti põhiseaduslikku korda.

Eesti Vabariigi põhiseadus, ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioon ning Euroopa Nõukogu inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon sätestavad õiguse elule. See peaks tähendama, et kuigi nimetatud dokumendid ei sätesta eraldi õigust puhtale elukeskkonnale, on vähemalt inimelusid otseselt ohustav keskkonnakahju vastuolus nii meie põhiseaduse kui ka rahvusvaheliste inimõiguste oluliste dokumentidega. Peale selle sätestab Eesti põhiseadus õiguse tervise kaitsele, seega ilmselt ka selle kaitsele keskkonnasaaste ja -häiringute eest.

Loodusressurss – rahvuslik rikkus

Eesti Vabariigi põhiseadus ütleb, et Eesti loodusvarad ja loodusressursid on rahvuslik rikkus, mida tuleb kasutada säästlikult, ning et igaüks on kohustatud säästma elu- ja looduskeskkonda ning hüvitama kahju, mis ta on keskkonnale tekitanud. See tähendab, et peale õiguse elu ja tervist mitte ohustavale keskkonnale on ühiskonnaliikmetel kohustus hoida looduskeskkonda.

Looduskeskkonda puudutavad väga mitmesugused põhiseaduse sätted. Nii näiteks tähendab liikumisvabadus ka õigust matkata looduses. Omandiõiguse tagamiseks ja maakasutuse korraldamiseks on suur osa maast eraomanduses. Millised on meie õigused teisele isikule kuuluval maal liikumisel? Need õigused lähtuvad tavaõigusest ning neid nimetatakse igaühe õiguseks, mida tuleb austada ja millekohaselt tuleb tagada näiteks prii ligipääs tavapäraselt kasutatavatele teedele ja radadele ning avalikult kasutatavatele veekogudele. Kuid üldreegel on, et eramaal viibimiseks peab olema omaniku luba ning eraomandit tuleb austada. Täpsemalt sätestab neid küsimusi keskkonnaseadustiku üldosa seadus.

„Omandit ei tohi kasutada ühiste huvide vastu, seega tuleb seda kasutades arvestada keskkonnaga.“

Eesti Vabariigi põhiseadus kaitseb ettevõtlusvabadust ja omandiõigust. Samas sätestab põhiseadus, et omandit ei tohi kasutada ühiste huvide vastu, seega tuleb seda kasutades arvestada keskkonnaga. Keskkonnakahju vältimise kohustus seab piiri majandustegevusele. Täpsemad reeglid, millega võidakse kitsendada ettevõtlusvabadust ja omandi kasutamist, sh keskkonnakaitse eesmärkidel, saab sätestada seadusega.

Kolmanda põlvkonna inimõigused nagu kollektiivne õigus arengule, rahule ning puhtale keskkonnale on paljudes riikides arutelu teemaks. Täna oleme küsimuse ees, kas lisada need põhiõiguste ja -kohustuste hulka ka riigisiseselt?

Vastavalt Eesti põhiseadusele on igaühel kohustus kaitsta elu- ja looduskeskkonda ning hüvitada keskkonnale tekitatud kahju (§ 53). See kohustus täiendab vaid rahvahääletusel muudetavasse, üldsätete peatükki kuuluvat § 5: „Eesti loodusvarad ja loodusressursid on rahvuslik rikkus, mida tuleb kasutada säästlikult.“ Meie eelmistes põhiseadustes selliseid sätteid polnud, need sündisid Põhiseaduse Assamblees, arvestades tollast muret keskkonna kahjustamise pärast Eestis ja mujal maailmas.

Eesti on ühinenud ka Aarhusi konventsiooniga, mis sätestab kodanike õiguse saada teavet keskkonna kohta, osaleda keskkonda puudutavate otsuste kujundamises ja pöörduda kohtusse, kui riik ei täida teabe jagamise kohustusi.

Inimõiguste kujunemisluguSissejuhatus1. Inimõiguste kujunemisloo põhimõtted2. Põhiõigused Eestis 1918-19923. Põhiõigused ja Eesti põhiseadus4. Inimõigused5. Usuvabaduse olulisus pärast taasiseseisvumist6. Õigus vabalt liikuda, valida elukohta, kaitsta loodust7. Keelelised inimõigused8. Inimõigused ja julgeolek9. ÜRO inimõiguste deklaratsioon