9. ÜRO inimõiguste deklaratsioon

Inimõiguste üldeklaratsioon on nüüdisaegse inimõiguste raamistiku alusdokument. Praeguseks on see tõlgitud enam kui 500 keelde. Seega on see enimtõlgitud inimõigustealane tekst maailmas.

ÜRO eelkäija oli pärast 1919. aasta Versailles’ rahuläbirääkimisi loodud Rahvasteliit, mille põhieesmärk oli vältida edaspidiseid sõdu. Paraku ei suutnud Rahvasteliit hoida ära inimvaenulike totalitaarsete režiimide teket, inimõiguste massilisi rikkumisi ega uut maailmasõda. Sõda tegi lõpu ka Rahvasteliidule endale, mis küll paberil eksisteeris 1946. aastani, aga mille tegevus oli 1940. aastaks täielikult halvatud.

Kuni Teise maailmasõjani lähtuti arusaamast, et inimõiguste sisu, eriti aga nende ulatuse üle otsustamine kuulub iga riigi võimupädevusse. Seda arusaama sundis revideerima natsionaalsotsialistlikul Saksamaal ja kommunistlikus Nõukogude Liidus toimunud inimeste kuritegelik jälitamine ja tagakiusamine.

Teise maailmasõja lõpufaasis soovisid võitjariigid luua uut organisatsiooni, mis jätkaks Rahvasteliidu ideede elluviimist, milleks oli peamiselt vajadus kaitsta inimeste õigusi riigivõimu kuritarvituste eest seadusega. Moodustati Ühinenud Rahvaste Organisatsioon.

Ilmsiks tulid sõjakoledused, ohvrid rindel, vägivald tsiviilelanikkonna suhtes, näiteks natside läbiviidud holokaust juutide vastu. Samuti okupeeritud maade elanike ja rahvaste ebainimlik kohtlemine, aga ka teiste osapoolte, eriti NSV Liidu inimsusevastased kuriteod: massihukkamised, küüditamised, GULAG-i orjalaagrid ning selle tulemusena ulatuslik pagulaslaine Lääne-Euroopa suunas. ÜRO asutajad nägid vajadust luua inimõiguste kaitseks rahvusvaheline alusdokumentatsioon, mis tugineks inimeste võrdõiguslikkusele.

Nii jõuti 1948. aastaks ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioonini. Vaatamata mittesiduvusele oli see deklaratsioon üks nähtavamaid ÜRO algatusi, mis tõstis tema autoriteeti ning millel oli ja on märkimisväärne poliitiline ja moraalne mõju maailmakorrale. See deklaratsioon oli esimene rahvusvaheline dokument, mis keskendus puhtalt inimõigustele ja avas tee hilisematele siduvatele õigusaktidele.

10.12.1948

ÜRO Peaassamblee võttis inimõiguste ülddeklaratsiooni vastu 10. detsembril 1948. Nõukogude Liit ja tema sõltlasriigid jäid hääletusel erapooletuks. Nõukogude bloki riike kritiseeriti karmilt kodaniku- ja poliitiliste õiguste rikkumise eest. Vastukaaluks kritiseerisid need omakorda lääne demokraatlikke riike selle eest, et seal rikutakse inimeste sotsiaalseid ja majanduslikke õigusi. Mõlemas kriitikas oli teatav tõemoment. Samuti näitab see ilmekalt, kuidas inimõigusi võidakse kergesti kuritarvitada poliitilistel eesmärkidel.

Ülddeklaratsioonis seisab, et inimõigused on iga inimese sünnipärased õigused, mis ei sõltu tema päritolust, soost, vanusest, rassist, keelest, usutunnistusest, tõekspidamistest ja muudest asjaoludest.

Inimõiguste ülddeklaratsioon ei ole konventsioon, leping ega resolutsioon. Seega ei ole see riikidele siduv. Suurem osa tänaseid maailma riike ei saanud ülddeklaratsiooni suhtes seisukohta võtta, kuna neid 1948. aastal maailmakaardil ei olnud. Nende riikide hulka kuulub ka Eesti. See aga ei tähenda, et inimõiguste ülddeklaratsioonil ei oleks mõju rahvusvahelisele õigusele ega ka Eesti põhiseadusele.

ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni järgi on inimõigused igale inimesele kuuluvad sünnipärased õigused, mille eesmärgiks on tagada igaühele inimväärne elu ja väärikus. Need põhinevad arusaamal, et inimene on moraalne olend ja inimväärikus on osa inimlikkusest. Seega ei tulene inimõigused konkreetsetest õigusaktidest, vaid inimeseks olemise faktist. Inimõigused on riigiülesed ja riigil ei ole õigust piirata inimõigusi, viidates suveräänsusele või siseasjadele.

Paraku ei käi õigusesse valatud ideed ja tegelikkus alati käsikäes. Rahvusvahelised deklaratsioonid ja konventsioonid ei ole suutnud teha lõppu inimõiguste rikkumisele ega tagada reaalset võrdõiguslikkust ja vabaduste austamist. Pärast ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni vastuvõtmist on toime pandud verd tarretama panevaid hirmutegusid, mille ohvreid võib loendada kokku miljonites.

Kuid ülddeklaratsioon on olnud lähtepunktiks hilisematele, õiguslikult siduvatele dokumentidele, sealhulgas kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelisele paktile ning majanduslike, kultuuriliste ja sotsiaalsete õiguste rahvusvahelisele paktile, samuti Euroopa inimõiguste konventsioonile. Näiteks sätestab Eesti Vabariigi põhiseaduse teine peatükk inimeste põhiõigused, vabadused ja kohustused.

Põhiõiguste harta

2000. aastal võttis Euroopa Liit vastu põhiõiguste harta, mis on praeguseks osa Euroopa Liidu toimimist reguleerivast Lissaboni lepingust. Harta reguleerib isikute õigusi suhetes Euroopa Liidu institutsioonidega ning Euroopa Liidu õiguse kohaldamisel.

Eesti Vabariik on ratifitseerinud kõik olulisemad inimõiguste alased rahvusvahelised kokkulepped. Eesti ühines 11 inimõigusi käsitleva konventsiooniga 21. oktoobril 1991, Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonile kirjutas Eesti alla 14. mail 1993.

Inimõiguste ülddeklaratsioon on olnud teedrajav dokument ning on tänaseni tähtsaim ülemaailmne inimõigusalane tekst. Kuigi deklaratsioon ei ole õiguslikult siduv, on selle alusel kehtestatud arvukalt inimõigustealaseid kohustusi nii riiklikul, regionaalsel kui ka rahvusvahelisel tasandil.

Inimõiguste ülddeklaratsiooni vastuvõtmise aegset olukorda maailmas ilmestab see, et vaid kolm kuud hiljem, 25. märtsil 1949 viis NSV Liit Eestis läbi massiküüditamise. Siberisse viidi üle 20 000 inimese, kelle seas olid valdavalt naised, lapsed ja vanurid. Samas jätkus NSV Liidu teiste liiduvabariikide kodanike Eestisse ümberasustamine, mille tulemusena vähenes 1945.–1991. aastal eestlaste osakaal Eestis 98 protsendilt 61 protsendini.

Inimõiguste kujunemisluguSissejuhatus1. Inimõiguste kujunemisloo põhimõtted2. Põhiõigused Eestis 1918-19923. Põhiõigused ja Eesti põhiseadus4. Inimõigused5. Usuvabaduse olulisus pärast taasiseseisvumist6. Õigus vabalt liikuda, valida elukohta, kaitsta loodust7. Keelelised inimõigused8. Inimõigused ja julgeolek9. ÜRO inimõiguste deklaratsioon