Eesti Vabariigi 1920. aasta põhiseadus on Eesti Vabariigi esimene põhiseadus. Asutav Kogu võttis põhiseaduse vastu 15. juunil 1920 ja see jõustus sama aasta 21. detsembril. Erinevalt 1934. aasta põhiseadusest, mille muutmiseks korraldati rahvahääletus, kehtestati 1920. aasta põhiseadus ilma rahvahääletuseta. Seega ei olnud tegemist rahva poolt vastu võetud põhiseadusega. Kuid just 1920. aasta põhiseadust on iseloomustatud väga demokraatlikuna. 1938. aasta põhiseaduse koostamiseks andis rahvahääletus volituse Rahvuskogule.
Põhiseaduse II peatükk „Põhiõigused, vabadused ja kohustused“ moodustab üle veerandi põhiseaduse mahust. Põhiõigused on õigused, mille määratlemine ja tõlgendamine võib osutuda keerukaks nende hulga tõttu, ent neil on kandev roll riikluse eksisteerimise ning funktsioneerimise seisukohalt.
„Kõik Eesti Vabariigi kodanikud, usu, rahvuse ja politilise ilmavaate peale vaatamata, leiavad ühtlast kaitset vabariigi seaduste ja kohtute ees.“
24. veebruaril 1918 välja kuulutatud „Manifestis Eestimaa rahvastele” on kirjas järgmised põhiõigused:
• Kõik Eesti vabariigi kodanikud, usu, rahvuse ja politilise ilmavaate peale vaatamata, leiavad ühtlast kaitset vabariigi seaduste ja kohtute ees.
• Vabariigi piirides elavatele rahvuslistele vähemustele, venelastele, sakslastele, rootslastele, juutidele ja teistele kindlustatakse nende rahwuskultuurilised autonomia õigused.
• Kõik kodanikuvabadused, sõna-, trüki-, usu-, koosolekute-, ühisuste-, liitude- ja streikidevabadused, niisama isiku ja kodukolde puutumatus peavad kogu Eesti riigi piirides vääramata maksma seaduste alusel, mida valitsus viibimata peab välja töötama.
3. juunil 1919 Asutavas Kogus vastu võetud Eesti Vabariigi ajutise valitsemise kord sisaldas juba tervet põhiõiguste ja -vabaduste peatükki, mis koosnes viiest paragrahvist ning kandis pealkirja „Kodaniku õigustest ja kohustustest“.
15. juunil 1920 vastu võetud esimeses Eesti Vabariigi põhiseaduses oli 22 paragrahvist koosnev põhiõiguste peatükk, milles olid isikute põhiõigused ja vabadused hästi tagatud.
Esile võiks tuua järgmiseid paragrahve:
• Kõik Eesti kodanikud on seaduse ees ühetaolised. Ei või olla avalikõiguslikke eesõigusi ja paheõigusi, mis olenevad sündimisest, usust, soost, seisusest või rahvusest. Seisusi ja seisuslikke tiitleid Eestis ei ole.
• Isikupuutumatus on Eestis kindlustatud.
• Eestis ei või karistada kedagi tema teo pärast ilma, et see tegu karistusvääriliseks oleks tunnistatud seaduses, mis enne selle teo kordasaatmist maksma hakanud.
• Kodu on puutumatu.
• Eestis on usu- ja südametunnistuse vabadus, riigiusku Eestis ei ole.
• Tsensuuri Eestis ei ole, Eestis on kindlustatud sõnumite ja kirjade saladus.
• Liikumine ja elukohamuutmine on Eestis vaba.
• Kõigil Eesti kodanikkudel on õigus avalikku rahu rikkumata koosolekuid pidada sõjariistadeta. Neid õigusi võib seadus piirata ainult avaliku julgeoleku huvides.
• Iga Eesti kodanik on vaba oma rahvuse määramises.
• Eesti piirides elavate vähemusrahvuste liikmed võivad ellu kutsuda oma rahvuskultuurilistes ja hoolekande huvides sellekohaseid autonoomseid asutusi, nii palju kui nad vastu ei käi riigi huvidele.
• Ühinguisse ja liitudesse koondumine on Eestis vaba.
• Eraomandus on Eestis igale kodanikule kindlustatud.
• Majandusliku elu korraldamine Eestis peab vastama õigluse põhimõtteile, mille sihiks on inimeseväärilise ülespidamise kindlustamine.
Erakorraliselt võis kodanike õigusi ja vabadusi kitsendada seaduslikus korras ja kindla tähtajani väljakuulutatud kaitseseisukorra puhul vastavate seaduste põhjal ja piires.
„Vaatamata presidentaalse riigikorra kehtestamisele ei muudetud inimeste põhiõigusi.“
1934. aasta põhiseadus oli presidentaalne. Eesti Vabariigi teine põhiseadus lõi aluse autoritaarse riigikorra kehtestamiseks. Riigikogu koosseisu vähendati 50 liikmeni ja selle volitused jäid formaalseteks. Sama aasta märtsis riigis kehtestatud kaitseseisukorra tõttu jäid ära nii Riigikogu kui ka riigivanema valimised. Oluline on, et 1933. aastal pandi rahvahääletusele põhiseaduse muudatused, mitte uus põhiseadus. Muutmata jäid nii I peatükk, mis kirjeldas üldisi määrusi, kui ka II peatükk, kus olid välja toodud Eesti kodanike põhiõigused. Endiselt tagas põhiseadus isikupuutumatuse ning sõna- ja trükivabaduse, liikumisvabaduse, samuti koosoleku- ja ühinemisvabaduse, mida võis piirata vaid avaliku julgeoleku huvides. Vaatamata presidentaalse riigikorra kehtestamisele ei muudetud inimeste põhiõigusi.
Nagu 1920. aasta põhiseaduses, nii olid ka 1934. aasta põhiseaduse II peatükis sõnastatud vähemusrahvuste õigused.
Eesti Vabariigi kolmas põhiseadus jõustus 1. jaanuaril 1938. aastal ja kehtis faktiliselt 16. juunini 1940, mil Nõukogude Liit okupeeris Eesti, juriidiliselt aga 28. juunini 1992, mil rahvahääletusel võeti vastu Eesti Vabariigi neljas põhiseadus.
Põhiseaduse aluseks olid riigiõiguslikud ideed, mille järgi kõrgeimat võimu teostab rahvas, valides Eesti riiki juhtiva riigipea ja Riigikogu ühe koja. Riiki valitsetakse presidendi ja presidendi poolt ametisse kutsutava valitsuse ning kahekojalise rahvaesinduse tasakaalustatud koostöös. Vältimaks eelmiste põhiseaduste tasakaalustamatusest põhjustatud raskusi, täiendati riigi ülesehitust Riigikogu teise koja ja kutsealaste omavalitsustega.
1934. ja 1938. aasta põhiseadus tugevdasid valitsusvõimu parlamendi arvel.
Põhiõiguste kataloog oli olemas ka 1938. aastal jõustatud Eesti Vabariigi põhiseaduses. Varasemate põhiseadustega võrreldes oli see märgatavalt pikem ja paljusõnalisem. Näiteks tunnistati kodaniku auks ja kohuseks töö. Seejuures jäi kehtima kohustus leida endale ise töö, mille võimaldamisele aitab riik kaasa. Oluliseks erinevuseks teise ja kolmanda põhiseaduse vahel oli see, et 1938. aasta põhiseadus tõi sisse korporatiivsele riigile iseloomulikke jooni, muutes kutsealased omavalitsused kohustuslikuks ja andes neile rolli Riiginõukogu (Riigikogu II koja) moodustamisel. Põhiõigusi see ei muutnud. Põhiseaduse rakendamist piiras riigis kehtiv kaitseseisukord. Erakondade tegevus oli peatatud ja senine proportsionaalne valimissüsteem asendatud majoritaarsega. Valitud Riigivolikogus oli opositsioon siiski olemas. Kuigi põhiseadus sätestas, et trükitoodete tsensuuri ei ole, võimaldas kaitseseisukord piirata sõnavabadust ja allutada ajakirjandus järel- ja seega ka enesetsensuurile.
Samas peab märkima, et Eestis ei viidud läbi massilisi poliitilisi repressioone, samuti ei esinenud laiaulatuslikku rahvuslikku tagakiusamist ega antisemitismi, nagu see oli tüüpiline pea kõikidele tolleaegsetele diktatuuridele. Valitud Riigikogu võttis vastu amnestia seaduse, millega vabastati poliitilistel põhjustel süüdimõistetud kommunistid ja vabadussõjalased. Autokraatlik valitsemine tõi siiski kaasa demokraatlike riikide kriitika.
1940. aastal Eestis alanud Nõukogude okupatsioon, mille aastatel 1941–1944 katkestas Saksa okupatsioon, kestis septembrini 1991.
„Kuigi põhiseadus sätestas, et trükitoodete tsensuuri ei ole, võimaldas kaitseseisukord piirata sõnavabadust ja allutada ajakirjandus järel- ja seega ka enesetsensuurile.“
Kuni Teise maailmasõjani lähtuti arusaamast, et inimõiguste sisu, eriti aga nende ulatuse kindlaksmääramine kuulub riigi kompetentsi. Seda arusaama sundis revideerima rassi-, rahvus- ja poliitiliste rühmade ebainimlik jälitamine natsionaalsotsialistlikul Saksamaal ja kommunistlikus Nõukogude Liidus.
10. detsembril 1948 võttis ÜRO Peaassamblee vastu inimõigusteülddeklaratsiooni. NSV Liit ja tema sõltlasriigid Ida-Euroopas jäid1948. aastal inimõiguste ülddeklaratsiooni vastuvõtmiselerapooletuks. NSV Liidu arvates pöörati liiga suurt tähelepanu kodanlikele ja individuaalsetele inimõigustele ning liiga vähe sotsiaalsetele ja majanduslikele inimõigustele, mida ei suutnud tagada nemadki. Nii oli rahvusvaheline inimõigusalane õigus NSV Liidu jaoks eelkõige deklaratiivne, üldine ja propagandistlik, sest eeldati, et see ei saa sekkuda Nõukogude riigi sisemisse asjade korraldusse.
„Vahetult pärast ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni vastuvõtmist viis NSV Liit 25. märtsil 1949 Eestis läbi suurküüditamise.“
Vahetult pärast ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni vastuvõtmist viis NSV Liit 25. märtsil1949 Eestis läbi suurküüditamise, mille käigus viidi Siberisse üle 20 000 inimese – valdavalt naised, lapsed ja vanurid. Stalinistlik vangilaagrite süsteem oli tegelikult riiklikult toetatud orjuse vorm ja inimsusevastane kuritegu, mille kohta Venemaa eksperdid siiani väidavad, et tegemist oli lihtsalt inimeste ümberasustamisega. Väidetavalt oli küüditamise põhieesmärgiks katse tõrjuda Eestist välja natsionalistlikku elementi, kes oli toetanud Teise maailmasõja ajal Hitleri Saksamaad ja võis takistada Nõukogude korra kehtestamist.
Samas jätkus NSV Liidu kodanike ümberasustamine Eestisse, mille tulemusena vähenes 1945.–1991. aastal eestlaste osatähtsus kodumaal 98%-lt 61%-ni.
Nõukogude Liit ratifitseeris 1973. aastal kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti ning majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvahelise pakti, mõlemad paktid jõustusid 1976. aastal. Siseriiklikke õigusakte ei muudetud, sest ametliku seisukoha järgi olid Nõukogude seadused maailma parimad ning sotsiaalsüsteem kõige täiuslikum ja humaansem; ühtlasi tagas Nõukogude konstitutsioon sotsiaalsed ja kodanikuõigused.
„Ametlik seisukoht - Nõukogude Liidu seadused on maailma parimad ning sotsiaalsüsteem kõige täiuslikum ja humaansem.“
Külma sõja ajal seisnes põhiküsimus selles, kuidas inimõigusi ja vastavaid lepinguid – eriti kodaniku- ja poliitiliste õiguste pakti – tõlgendati ja rakendati ning kuidas kaks konkureerivat poliitilis-majanduslikku süsteemi inimõigusi filosoofiliselt mõtestasid.
Traditsiooniline nõukogulik seisukoht oli, et “kaasaegne rahvusvaheline õigus on riikidevaheline õigus ega anna seega üksikisikutele otseselt mingeid õigusi”.
Kui lääne inimõiguskäsitustes kajastus piiramatu individualism, siis sotsialistlik arusaam rõhutas inimõiguste tihedat seost kohustustega — üks ei saa eksisteerida ilma teiseta.
Sotsialistliku käsituse järgi oli inimõiguste deklareerimisest veelgi olulisem nende rakendamine: nende konkretiseerimine õigussüsteemis, eriti aga neid toetavas majanduslike, poliitiliste, õiguslike ja ideoloogiliste tagatiste süsteemis. Kodanluse deklareeritud õiguste ja vabaduste põhialus on alati olnud õigus eraomandile, millele vastab vabadus inimesi tööle värvata ja vallandada ehk teisisõnu vabadus teisi inimesi ekspluateerida.
Võim kuulus NSV Liidu Kommunistlikule Parteile, mida liiduvabariigis esindas selle territoriaalne organisatsioon Eestimaa Kommunistlik Partei. Seda valitsemisviisi iseloomustas:
• rahva tõrjumine valitsemisest ja kaasarääkimisest;
• võimude lahususe puudumine;
• kommunistliku maailmavaate peale sundimine;
• vene keele eelistamine ametlikus asjaajamises.
Kehtis:
• väljendus- ja mõttevabaduse piiramine;
• kõne- ja koosolekuvabaduse piiramine;
• eeltsensuur ja loomevabaduse piiramine;
• südametunnistuse vabaduse piiramine;
• poliitiliste valikute keeld;
• kodanikuühiskonna piiramine;
• eraomandi kaotamine ja maakasutusõiguse kitsendamine;
• ettevõtlusvabaduse piiramine.
Nõukogude okupatsioon tõi endaga kaasa ettevõtluse ja eraomandi riigistamise, põllumajanduse kollektiviseerimise, militariseerimise (Eestis oli kuni 150 000 okupatsioonisõdurit), piiritsoonid ja suletud linnad, kuhu tavakodanikud ei tohtinud minna. Narvas, Sillamäel, Paldiskis ja Kohtla-Järvel viidi läbi etnilise koosseisu muutmine. Olulistesse ametitesse võeti tööle valdavalt NSV Liidust toodud immigrante, sest uus võim ei usaldanud eestlasi.
„Eesti kaotas teise maailmasõja ajal ja inimsusevastaste kuritegude tõttu 25% elanikkonnast.“
Eesti kaotas Teise maailmasõja ajal ja inimsusevastaste kuritegude tõttu umbes 25% elanikkonnast, mis on üks Euroopa suurimaid näitajaid. Nõukogude okupatsiooni asustuspoliitika tagajärjel ähvardas eestlasi oma kodumaal vähemuseks jäämine.
„NSV Liidus ei kasutatud õigust demokraatliku õigusriigi mõttes.“
NSV Liidus ei kasutatud õigust demokraatliku õigusriigi mõttes. Õigussüsteemi oli NSV Liidule siiski vaja, sest õiguse formaalseid tunnuseid kasutati ideoloogiliselt motiveeritud vägivalla õigustamiseks ja varjamiseks. Riigi juhtimisel ja õigusemõistmisel omasid sageli tähendust mitmesugused määrused, käskkirjad ja juhendid, mitteavaldatud ja kehtivad seadused.
Traditsiooniline nõukogulik seisukoht oli, et “kaasaegne rahvusvaheline õigus on riikidevaheline õigus ega anna seega üksikisikutele otseselt mingeid õigusi”.
• Eesti Vabariigi sümbolite kasutamine oli NSV Liidus rangelt keelatud ja karistatav.
• Teisitimõtlejate vangistamine ja spetsiaalsetesse psühhiaatriahaiglatesse sundravile saatmine.
• Nõukogude õiguses puudus üldtunnustatud printsiip: kõik on seaduse ees võrdsed.
• Inimesed, kes nõudsid inimõiguste austamist, vangistati aastateks.
• Teisitimõtlejate, poliitiliste vastaste ja välismaalastega suhtlejate varjatud jälgimine.
• Kirjavahetuse kontrollimine ja telefonikõnede pealtkuulamine.
• 19. detsembril 1978 võttis EKP Keskkomitee vastu salajase otsuse eesti keele avaliku kasutamise piiramise ja eestlaste kakskeelseks rahvaks kujundamise kohta.
Nõukogude korra ajal ja neis oludes toimunu puudutas meie maad ja rahvast, meie kõigi peresid – meie vanemaid ja vanavanemaid. Nõnda mõjutab see ka tänapäeva. Meie ülesanne on mitte lubada sellistel kuritegudel korduda ja aidata kaasa sellele, et olukord paraneks neis maailma maades, kus tänapäevalgi inimõigusi ei austata.
Nõukogude Liidus alanud uutmine ja avalikustamine suurendas järk-järgult sõnavabadust, kuigi alanud muutused ei olnud eesmärk. 1987. aastal nõuti Molotovi-Ribbentropi pakti salaprotokollide avalikustamist, Eesti okupeerimise ja annekteerimise tunnistamist ja tagajärgede heastamist. 6. novembril 1988 võttis Eesti NSV Ülemnõukogu, mis oli Nõukogude Liidu territoriaalne, liiduvabariigi seadusandlik kogu, vastu põhiseaduse muudatuse, mille järgi tunnistati Eesti NSV õigusaktid ülimuslikuks Nõukogude Liidu seaduste suhtes.
1989. aastal kutsusid kolm organisatsiooni Eesti kodanikke end registreerima, et valida kodanike esinduskogu. Ettevõtmine õnnestus ja veebruaris 1990 valiti Eesti Kongress. Eesti Kongress esindas õigusjärgseid Eesti kodanikke ja seadis sihiks Eesti riigi taastamise õigusliku järjepidevuse alusel. Sama aasta märtsis valiti ka Eesti NSV Ülemnõukogu. Kokkutulnud Ülemnõukogu kinnitas valitud kurssi, mille eesmärk oli Nõukogude Liidu anneksiooni lõpetamine ja iseseisva Eesti Vabariigi taastamine.
20. augustil 1991 võttis Ülemnõukogu vastu otsuse, millega – lähtudes restitutsiooni põhimõttest – taastati Eesti Vabariik. Kehtestati 1938. aasta põhiseaduse esimesed paragrahvid ja okupatsioonieelne kodakondsusseadus. Ajutine riigikorraldus ja paljud üleminekuaja seadused lähtusid küll Nõukogude õigusest, kuid need olid juba väljaspool Nõukogude Liidu jurisdiktsiooni. Uue põhiseaduse koostamiseks loodi Põhiseaduse Assamblee, mille moodustasid 1991. aasta 20. augusti otsuse põhjal Eesti Kongress ja Eesti Vabariigi Ülemnõukogu.
„20. augustil 1991 võttis ülemnõukogu vastu otsuse, millega – lähtudes restitutsiooni põhimõttest – taastati Eesti Vabariik.“
„1992. aasta põhiseadus kätkeb endas suures osas Eesti 1920 ja 1938. aasta põhiseaduses sätestatud põhimõtteid.“
1992. aasta põhiseadus kätkeb endas suures osas Eesti varasemates põhiseadustes, eeskätt 1920. ja 1938. aasta põhiseaduses, sätestatud põhimõtteid. Uus põhiseadus nägi ette riigipea institutsiooni, kuid on parlamentaarne.
Üks põhiõiguste peatüki sõlmküsimusi oli, kui pikk peaks põhiseaduses olema põhiõiguste kataloog ning kelle põhiõigused võtta aluseks – kas kodanike või kõigi isikute. Samuti oli arutlusel, kas põhiseadus peaks mainima surmanuhtluse keelustamise vajadust, kodakondsuse teemat, usuvabadust ja deklaratiivseid õigusi.
Põhiseadusesse sooviti kirjutada põhiõigused, mis oleksid Eestis reaalselt rakendatavad. Seega ei saanud võtta rahvusvahelistest konventsioonidest üle ulatuslikku põhiõiguste kataloogi. Põhiseadust koostades pandi suurt rõhku ka sellele, et põhiõigusi tohib piirata ainult kooskõlas põhiseadusega ning piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud – sellest tuleneb põhiõiguste piiramise proportsionaalsuse mehhanism.
„Põhiseadusesse sooviti kirjutada põhiõigused, mis oleksid Eestis reaalselt rakendatavad.“
1992. aasta põhiseaduses on II peatükk üks pikemaid, see hõlmab 48 paragrahvi. Varasemaga võrreldes lisandusid:
• täpsemalt piiritletud õigused kodakondsusele,
• õigus elule,
• au ja hea nime teotamise, samuti diskrimineerimise keeld,
• õigus perekonnale,
• õigus tervisele,
• õigus vabadusele ja isikupuutumatusele,
• õigus õiguslikule kaitsele,
• õigus haridusele ja kontrollitud töötingimustele,
• õigus eraomandile ja autorikaitsele.
Samuti toodi välja kohustused:
• iga Eesti kodaniku kohus on olla ustav põhiseaduslikule korrale
• igal Eesti kodanikul on kohustus kaitsta Eesti iseseisvust.
Eesti riik on 1992. aasta põhiseaduse alusel toiminud stabiilselt. See tõestab, et seadusandliku ja täidesaatva võimu vahekord on tasakaalustatud.
Uus põhiõiguste peatükk on üksikasjalik, näiteks tuuakse selles täpselt välja igaühe õigus pöörduda kohtusse, mis annab selge sõnumi nii inimesele kui ka kohtule. Vaidluseks avaliku võimuga taastati halduskohtud, mis olid asutatud juba 1919 administratiivkohtute nime all.
„Eesti riik on 1992. aasta põhiseaduse alusel toiminud stabiilselt.“
