„Õigus on kaitsnud nõrgemaid tugevamate omavoli eest.“
Arusaam õigustest, mis inimesel on inimeseks olemise pärast ja mille avaldumine normina muutub koos ühiskonnaga, ei ole avastus ega leiutis. Sel alusel on õigus kaitsnud nõrgemaid tugevamate omavoli eest. Inimõiguste rakendamiseks on need sõnastatud ja kehtestatud õigusaktidena. Vaid nii saab neid kaaluda ja määrata nende piire.
Tavaliselt jagatakse inimõigusi mitmesse rühma: kodanikuõigused, vabadusi tagavad õigused, poliitilised õigused, majanduslikud õigused, sotsiaalsed õigused jmt. Kesksed inimõigused on õigus elule, vabale mõttele, südametunnistuse ja usuvabadus, arvamuste ja sõnavabadus, ühinemisvabadus, liikumisvabadus, õigus tööle, perekonnaelule, puhkusele, vaba aja veetmisele, haridusele, õiglasele kohtupidamisele, samuti pagulaste õigus turvapaigale, õigus kodakondsusele, omandi puutumatusele jmt. Keelatud on piinamine, orjatöö jms.
Osa inimõigustega tegelevaid teadlasi on seisukohal, et inimõigusi ei tohi käsitleda hierarhiliselt, s.t nagu ühed inimõigused oleksid tähtsamad kui teised. Samas annab õigus elule ja väärikusele sisu teistele inimõigustele. Elu kaitsmine põhjendab näiteks ka piiranguid nakkushaiguse leviku, loodus- või tehnilise õnnetuse, erakorralise olukorra või sõjaseisukorra ajal. Üksmeelt selles küsimuses aga ei ole. Samuti esineb erinevat lähenemist inimõiguste ja põhivabaduste eristamisele. On arvamusi, et need langevad kokku, aga on ka seisukohti, et inimõigused on need, mis on tagatud rahvusvahelistes inimõigusalastes aktides, põhiõigused aga need, mis on tagatud riikide põhiseadustega.
„Inimõiguste järgimiseks Eestis on põhiseadus ja põhiseaduse alusel vastuvõetud seadused.“
Inimõiguste järgimiseks Eestis on põhiseadus ja põhiseaduse alusel vastuvõetud seadused. Inimõigused on igale inimesele kuuluvad õigused, mida ei pea omandama ja millest ei saa loobuda, sest need tulenevad inimloomusest nii, nagu meie inimesepilt seda mõistab.
„Inimõiguste tagamine on iga inimese ja avaliku võimu ülesanne.“
Inimõigused:
• on universaalsed, kuuluvad kõigile inimestele igal ajal ja igas kohas;
• kaitsevad inimese peamisi vajadusi ja enesemääratlust;
• põhinevad kõlblusnormidel;
• on kehtiva õiguse mõõdupuu.
Inimõiguste tagamine on iga inimese ja avaliku võimu ülesanne. Kui kehtiv seadus on vastuolus inimõigustega, ei ole tegemist õiguse, vaid ebaõigusega, mis toob kaasa ebaõigluse. Inimloomusest tulenevad õigused ei sõltu ajast ja ruumist, kuid iga inimene elab kindlal ajal ja kindlas õigusruumis.
Inimõigused on olnud pidevas muutumises. Lisandunud on uusi inimõigusi, eriti sotsiaalsete ja kollektiivsete õiguste vallas. Juurde on tulnud infotehnoloogia ja sotsiaalmeedia arenguga seonduv, aktuaalsed küsimused on privaatsus, identiteet ja heaolu. Ilmselt tekib arutelu ka tehisintellekti ja inimõiguste teemal.
Araabia kevad, rändekriis ja laienev terrorism on tõstnud inimõiguste arutelu fookusesse teemad, mis ei olnud varem aktuaalsed, vähemasti mitte sellisel määral.
„Kuidas toimida, kui erinevate inimõiguste tagamise vahel tekib vastuolu?“
Näiteks:
Inimõiguste universaalsus. Lääne ühiskondades peetakse seda enesestmõistetavaks, kuid mujal tingimata mitte. Terav konflikt puudutab eriti usuvabadust ja soolist võrdõiguslikkust. Mitmel maal vaadeldakse universaalsust kui lääne väärtuste pealetungi ja kultuurilisi põhjusi esile tuues revideeritakse inimõiguste käsitlust.
Inimõiguste hierarhilisus. Eriti seoses terrorismiga on tõusnud küsimus, kas ühtesid inimõigusi tohib piirata teiste kaitseks. Kas õigus elule ja sotsiaalkindlustusele on samaväärsed? Kas ühinemis- ja väljendusvabadust võib piirata, et tõkestada ohte inimeste elule ja turvalisusele? Kuidas toimida, kui erinevate inimõiguste tagamise vahel tekib vastuolu?
„Kas inimõigused on ideoloogilised?“
Inimõigused ja suveräänsus. Eriti seoses rahvusvahelise terrorismiga vaadeldakse seda küsimust uues valguses. Riigil on kohustus tagada kõigi, mitte ainult haavatavate rühmade turvalisus ja õigused. Pagulaskonventsiooni tagatisi aga tihtipeale kuritarvitatakse. Milline on riigi suveräänsusest tulenevalt õigus otsustada, kuidas pagulasseisundit tuvastada ja kuidas selgitada, kes on pagulane, kes aga püüab pagulasena esinedes pääseda ligi tööturule ja sotsiaaltagatistele?
Võrdne kohtlemine. Kas riskirühmadesse kuuluvate isikute suhtes tohib rakendada tõhusamat kontrolli? Näiteks nähtavalt äärmuslike kalduvustega isikute suhtes?
Inimõigused ja ideoloogia. Parempoolsed uurijad rõhutavad individuaalseid õigusi ja vabadusi, vasakpoolsed kollektiivseid ja sotsiaalmajanduslikke. Kas siin on vastuolu? Kas inimõigused on ideoloogilised?
Põlisus vs. mitmekultuurilisus. Kui palju peavad põliselanikud end kohandama vastavalt immigrantide arusaamadele? Kui palju tuleb nõuda immigrantidelt kohaliku komberuumi austamist ja sellega kohanemist?
Nendele küsimustele ei ole häid vastuseid, kuid vastamata jätmine tekitab ohte inimõigustele ja nende kaitsele. Vastuseid peab niisiis otsima. Nii kogu maailmas kui ka siinsamas Eestis.
Uuemates diskussioonides viidatakse neljale inimõiguste põlvkonnale:
• Esimese põlvkonna õigused jaotuvad kodaniku- ja poliitilisteks õigusteks. Need on sätestatud ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioonis, kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelises paktis ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitsekonventsioonis. Näitena võib tuua õiguse valida ja piinamise keelu.
• Teine inimõiguste põlvkond koosneb sotsiaalsetest, majanduslikest ja kultuurilistest õigustest. Sotsiaalsed: õigus haridusele, pere loomisele, puhkusele, tervishoiule, eraelu puutumatusele ja kaitstusele diskrimineerimise eest. Majanduslikud: õigus tööle, piisavale elatustasemele, eluasemele ning eakate ja puudega inimeste õigus pensionile. Kultuurilised: seotud kogukonna kultuurilise eluviisiga, õigus vabalt osaleda kogukonna kultuurielus, õigus säilitada oma eripärast kultuuri.
• Kolmas põlvkond hõlmab solidaarsusõigusi, mis puudutavad ühiskonna või rahva kollektiivseid õigusi, näiteks õigust säästvale arengule, rahule ja tervislikule elukeskkonnale.
• Lisandunud on neljanda põlvkonna inimõigused, mis on seotud teaduse ja tehnoloogia arenguga ning on alles kujunemisjärgus. Näiteks: tehisintellekti õigused, õigus interneti juurdepääsule, õigus olla unustatud, õigus virtuaalsele isiksusele.
Kolmas ja neljas kategooria on tekitanud ekspertides vaidlusi. Kõik ei taha neid õigusi tunnustada, sest inimõiguste kandjaks saavat olla ainult üksikisikud. Osa asjatundjaid kardab ka, et repressiivsed režiimid võivad hakata takistama individuaalsete inimõiguste teostamist kollektiivseid inimõigusi ettekäändeks tuues. Näiteks võidakse kodanikuõigusi oluliselt piirata majandusarengu tagamise ettekäändel.
Kes peaks tagama uue põlvkonna inimõigused? Kui riigi asemel vastutab rahvusvaheline kogukond, on võimatu saavutada aruande- ja vastutuskohustuse täitmist. Kes peaks tagama, et Krimm tagastataks Ukrainale või Lähis-Idas valitseks rahu, et Amazonase vihmametsi ei hävitataks ning et kliimamuutuste vastu võitlemiseks rakendataks vajalikke meetmeid?
Sama vaidlus vastutaja üle on jätkunud ka neljanda põlvkonna inimõiguste osas. Kas globaalsed korporatsioonid vastutavad ja arvestavad privaatsusega, kas efektiivsuse nimel võib käituda alatult, kuritarvitada inimest, tema õigusi piirata või teda alandada, kes vastutab, kui internetti ja küberruumi kasutatakse ahistamise ja kuritegude platvormina?
„Kas efektiivsuse nimel võib käituda alatult, kuritarvitada inimest, tema õigusi piirata või teda alandada.“
Muret teeb, et kui traditsiooniliselt on inimõiguste puhul põhiliselt keskendutud inimesele ning tema õigustele ja vabadustele, siis nüüd kasutab osa riike inimõigusi loosungina oma poliitiliste ja majanduslike eesmärkide saavutamiseks.
Inimõiguste teema sidumine ja segiajamine valdkonnaga mitteseotud teemadega võib viia selleni, et mõiste „inimõigused“ kaotab õigusliku ja poliitilise tähenduse ning muutub tarbesõnaks või sisutühjaks fraasiks.
Inimõigused on iga inimese sünnipärased õigused, mis ei sõltu tema rassist, rahvusest, soost, usutunnistusest, keelest, sünnikohast, päritolust, vanusest, tõekspidamistest, sotsiaalsest staatusest ja muudest asjaoludest. Inimõigused põhinevad vabadusel. Inimesel on õigus eeldada, et mitte keegi ei sekku tema ellu, aga kui see juhtub, siis nõuda sekkumise lõpetamist.
Oma õiguste kasutamiseks, eriti siis, kui need põrkuvad teiste inimeste samasuguste huvidega, on meil õigus nõuda korda ja menetlust õiguste vaagimiseks, kaalukama õiguse eelistamiseks ja teostamiseks.
Ainelise puuduse korral on õigus saada ja taotleda abi vähemalt eluks vajaliku jaoks. Olenemata olukorrast on inimesel õigus nõuda, et teda koheldaks võrdsete tingimuste korral võrdselt teise inimesega.
Inimõiguste rikkumine põhjustab inimesele kehalisi või vaimseid kannatusi.
Siseriiklike või Euroopa Liidu õigusnormidena kehtestatud inimõigusi nimetame põhiõigusteks. Nende loetelu võib ajas ja ruumis muutuda, seega tuleb inimõigusi käsitleda kooskõlas arengutega maailmas.
Inimõiguste järgimine tähendab ka kohustust austada teiste isikute ja rühmade inimõigusi. Eelkõige reguleerivad inimõigused avaliku võimu teostaja ja inimese vahelisi suhteid. Inimõiguste mõistet kasutatakse õiguste kogumi tähenduses. Sageli kasutakse inimõiguste mõiste kõrval ka põhiõiguste mõistet, mis aga oma sisult ongi inimõigused konkreetse riigi konstitutsiooni õiguse kontekstis.
Põhiõiguste mõiste on levinud Euroopa õigusruumis, nii Euroopa Nõukogus kui ka Euroopa Liidus. Eesti Vabariigi põhiseaduse II peatükk kannab pealkirja „Põhiõigused, vabadused ja kohustused”. Seal loetletud põhiõigused ja vabadused tagatakse kõigile Eesti kodanikele ning Eestis viibivatele välismaalastele.
Lisaks sätestavad inimõigusi ka erinevad rahvusvahelised kokkulepped. Neist olulisemad on:
• ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioon;
• Euroopa Nõukogu inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon;
• Euroopa Liidu põhiõiguste harta.
Inimõigused on riigiülesed. Riik ei või piirata inimõigusi, viidates siseasjadele või suveräänsusele. Kõlblusnormid ja tavad on vajalikud ühiskonna kooshoidmiseks ja püsimiseks. Koos õigusnormidega on need ühiskondlikud normid.
Kui õigusnormide täitmist tagab avalik võim sunniga, siis kõlblus- ja viisakusnormide täitmise tagab au- või häbitunne. Selleks võib olla nii inimese sisemine tunne või ka väline mõjur, näiteks kaasinimeste heakskiit või halvakspanu.
Põhiseaduse preambuli järgi on Eesti Vabariik rajatud vabadusele. Mitu põhiõigust kaitsevad üksikisiku vabadust. Vabadus on meie teadlik valik midagi teha või tegemata jätta ning seda ei hinnata ei õigeks ega valeks. Taolist vabaduse käsitlust nimetatakse negatiivseks vabaduseks.
Olemas on ka positiivne vabadus – kohustus käituda õigesti ehk väärikalt. Põhiseaduses nimetatud vabadused on negatiivsed vabadused. Nad kaitsevad ka eksliku valiku teinud isikut põhjendamatu sekkumise eest.
Ekslikuks valikuks võivad olla ebaõnnestunud ettevõtmised või harjumused, mis võivad olla kahjulikud harrastaja füüsilisele ja vaimsele tervisele, kuid pole keelatud.
Vabadus võib olla õigusega tagatud, kuid tegelikud asjaolud ei pruugi võimaldada vabaduse kasutamist. Näiteks on kunst vaba, kuid inimesel võivad puududa selle viljelemiseks võimed. Samuti võib ettevõtlusvabaduse teostamiseks puududa raha. Tegelikud asjaolud ei ole seotud põhiõigustega, sest puuduvad õiguslikud takistused, käsud ja keelud.
Põhiseaduse vabadused tagavad inimese õiguse tegevuseks või tegevusetuseks ning vabaduse piiramist peab põhjendama. Seejuures peavad piirangute alused olema põhiseaduses nimetatud ja piirata saab ainult seadusega, mitte täitevvõimu otsusega. Vabadusel põhinevaid õigusi nimetatakse ka tõrjepõhiõigusteks. Vabaduse piiriks on teiste inimeste vabadused ja õigused, mida igaüks peab austama ja arvestama (§ 19 teine lõige).
Põhiseaduse preambul nimetab vabaduse kõrval õiglust. Õiglus põhineb võrdsel kohtlemisel. Võrdsusidee õiglusest sõnastab ideaali. Nõnda ei eita see idee inimeste kehalist ja vaimset erinevust, vaid rõhutab inimese põhiõigusi. Aristoteleselt (4. sajand eKr) pärineb mõte, et võrdseid tuleb kohelda võrdselt ja ebavõrdseid ebavõrdselt.
Aristoteles: „Võrdseid tuleb kohelda võrdselt ja ebavõrdseid ebavõrdselt.“
Põhiseadus eristab mitut põhiõiguste kandjate rühma, kes ei oma samu õigusi. Kodanikuõigused on Eestis seotud poliitilise ja avaliku võimu teostamise ning riigi kohustusega kaitsta oma kodanikke. Seadus võib sätestada vara liigid, mida tohivad omada, samuti tegevus- ja ettevõtlusalad, millega tohivad tegeleda ainult Eesti kodanikud.
Lisaks on Eesti kodanikul õigus töötada ametnikuna riigi või kohaliku omavalitsuse teenistuses (§ 30 järgi võib anda erandkorras selle õiguse ka välismaalasele), õigus olla kaitstud väljasaatmise ja Eestisse asumise takistamise eest (§ 36), õigus olla kaitstud tahtevastaselt oma veendumuste kohta andmete kogumise eest riigi poolt (§ 42), õigus kuuluda erakonda ning õigus osaleda Riigikogu valimistel ja rahvahääletusel (§ 57 ja § 60). Õigus on ka keeld võtta kelleltki sünniga omandatud kodakondsust või võtta kodakondsust veendumuste pärast (§ 8).
„Põhiseadus sätestab igaühe õigused ja kohustused võrdselt nii Eesti kodanikule kui ka välismaalasele. Seaduse ees on kõik võrdsed.“
Selle kõrval sätestab põhiseadus igaühe õigused ja kohustused võrdselt nii Eesti kodanikule kui ka välismaalasele (§ 9). Seaduse ees on kõik võrdsed, Eestis puuduvad rassilised, rahvuslikud, soolised ja muud eesõigused(§ 12), abikaasade õigused on võrdsed (§ 27), igaühe omand on võrdselt kaitstud (§ 32) ning kõigi hääl valimistel on võrdse kaaluga ehk valimised on ühetaolised (§ 60 ja § 156).
Igal eestlastel on õigus asuda Eestisse (§ 36 kolmas lõige). Vanematel on õigus kasvatada oma lapsi ja hoolitseda nende eest (§ 27), samuti on vanematel otsustav sõnaõigus lapse haridustee valikul (§ 37). Enamik põhiõigustest on igaühe õigused, mis on võrdselt Eesti kodanikuga ka Eestis elaval välismaalasel, siin viibival turistil.
Õigusliku võrdsuse kõrval on võrdsusena mõistetud ka inimeste majanduslike võimaluste ühetaoliseks muutmist. See võib põhjustada õiguslikku ebavõrdsust, sest materiaalsete vahendite ühetaoline jaotus võib tähendada kelleltki töösaaduste ära võtmist. Raske on teha vahet isikliku panusega saadud ja ühiskonna tagatud töö tulemuste vahel. Ettevõtja võib saada tulu, kuid tema haridusse ja kasutatavasse taristusse on panustanud ka teised ühiskonnaliikmed.
Võrdsed õigused ja võimalused on olulisel kohal liberaalse maailmavaate puhul, majanduslikku ehk sotsiaalset võrdsust tõstab esile materialistlik maailmakäsitus.
Eesti põhiseaduses on demokraatliku õigusriigi põhimõtte kõrval kirjas ka sotsiaalse õigusriigi põhimõte (§ 10).
Paragrahv 28 annab Eesti kodanikule – ja kui seadus ei sätesta teisiti, ka Eestis viibivale välismaalasele – õiguse riigi abile vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse ja puuduse korral. Taoline abi peab tagama hädavajaliku toidu, riietuse, eluaseme ja muu eluks vajaliku.
Samuti on igaühel õigus tervise kaitsele. Taolised õigused riigi abile on sotsiaalsed õigused. Õigust omandile ja omandikaitsele, elukutsevalikule ja ettevõtlusvabadusele nimetatakse majanduslikeks põhiõigusteks.
Põhiõigusi, mis peavad tagama võrdsuse, sotsiaalsed õigused, riigi kaitse teiste isikute ründe või ebaseadusliku tegevuse eest, nimetatakse soorituspõhiõigusteks. Need annavad inimesele õiguse nõuda avalikult võimult tegutsemist. Siit tuleneb ka õigus nõuda, et riik kehtestaks õiguste nõudmiseks ja tagamiseks vajaliku korra ning menetluse.
Põhiõigused kaitsevad kas isikut või tegevust ja seisundit. Nii on kaitstud teaduse ja kunsti viljelemise vabadus ja usutalituste täitmine ning veendumused. Põhiõigusi tohib piirata ainult põhiseaduses nimetatud alustel, seadusega ja samaväärsete teise isiku õiguste või põhiseaduses nimetatud väärtuste kaitseks. Seejuures ei tohi kasutada suuremat piirangut, kui eesmärgi täidab väiksem piirang.
Põhiseadus tasakaalustab õigused kohustustega. Kohustus näeb ette, mida inimene peab tegema ja mida ta ei tohi teha. Kohustuste täitmise nõudmine võib rikkuda kohustatud isiku õigusi, seetõttu ei tulene need otse põhiseadusest, vaid nende täitmise juhud ja piirid määratakse seadusega. Põhiseaduse § 3 järgi teostatakse riigivõimu põhiseadusega kooskõlas olevate seaduste alusel. Seega on kohustuste täitmiseks vajalike tingimuste määramine omakorda seadusandja kohustus.
Kohustused kindlustavad isikuvabadusi või üldist heaolu. Nii kohustab põhiseadus igaüht
• vältima teise isiku hea nime teotamist (§ 17),
• järgima seadust (§ 19),
• austama ja arvestama teiste õigusi ja vabadusi (§ 19),
• hüvitama enda tekitatud moraalset ja materiaalset kahju (§ 25),
• mitte kasutama omandit üldiste huvide vastaselt (§ 32),
• õppima seadusega määratud ulatuses, et omandada koostööks ja elus hakkama saamiseks vajalikud oskused (§ 37),
• säästma elu- ja looduskeskkonda (§ 53),
• Lisaks on vanemad kohustatud hoolitsema oma laste eest ja neid kasvatama, perekond peab hoolitsema abivajava liikme eest (§ 27).
Haridus on igaühe õigus, kuid eeldab riigi tegevust koolide ülalpidamisel.
Eesti kodanikel on lisaks kodanikuõigustele ka kodanikukohustused:
• kodanik peab olema truu põhiseadusele,
• kaitsma iseseisvust (§ 54) ja
• võtma osa riigikaitsest (§ 124).
Välismaalasel on kohustus järgida Eestis viibides põhiseaduslikku korda (§ 55).
Avaliku võimu ülesannete täitmiseks vajalike vahendite olemasoluks kehtib maksukohustus (§113).
Põhiõigused on vormiliselt võrdsed, kuid õigus väärikusele ja elule põhjendab ja annab sisu teistele inimõigustele. Inimese soov ja tahe elada väärikalt annab sisu väärikusele ja kui ka inimene elab vääralt, ei kaota ta õigust väärikusele, sest tema inimlik olemus ei kao.
„Iga inimene on eesmärk, mitte vahend.“
Teine inimene on samasugune nagu sa ise, ja iga inimene on eesmärk, mitte vahend. Ka siis, kui inimene ise oma käitumisega muudab end väärituks ja võib-olla ka kaubaks, ei ole ta ikkagi muutunud vahendiks.
Väärikus on seotud inimese kehalise ja vaimse puutumatusega. Väärikusega on vastuolus piinamine, julm ja alandav kohtlemine. Ka inimesele õiguspäraselt mõistetud karistus ei tohi olla alandav. Sageli on kõige jõhkramad inimõiguste rikkumised alanud kallaletungiga inimese väärikusele.
Väärikus on seotud eneseteadvusega. Eneseteadvus on püüd elad ainimesena, kelleks tahad saada ja kes olla. Keegi teine ei saa seda öelda ega määratleda. Eneseteadvus kui identiteet eeldab ligipääsu infole ja inimest puudutavatele otsustele ja toimingutele. Inimesel on õigus ennast ise määratleda. Hinnata saab inimese tegusid, mitte inimest. Väärikas elu on kooskõlas südametunnistuse ja vabadusega.
Väärikus on ohus, kui inimene on sunnitud tegutsema oma südametunnistuse vastaselt. Väärikus vastab vabaduse positiivsele määratlusele.
Väärikus tagab inimesele otsustusvabaduse. Inimese väärikust on rikutud, kui inimene on asetatud väljapääsmatusse olukorda, kus ta ei saa kasutada vabadust tegutseda või olla tegevuseta.
„Kas õigus abile on seotud väärikusega?“
Väärikus on sotsiaalsete põhiõiguste alus. Hädavajaliku toidu, rõivaste, eluaseme ja hügieenivõimaluste puudumisel ei saa rääkida inimväärsest elust.
Väärikus on seotud ka sellega, et riik ja kohalikud omavalitsused inimesi ära kuulavad ja nõustavad. Avalik võim peab oma menetlustes kohtlema inimestkui subjekti, kellel on oma kogemused, soovid ja elutunnetus, mitte kui tegevuse sihtmärki ehk objekti. Kui otsus võib puudutada inimese huve, tuleb teda teavitada, teda kuulata ja anda talle võimalus otsuse peale kaevata.
On olusid, kus inimene on seatud valiku ette: kas rääkida tõtt ja tunda enda heaolu, vabadust ja tulevikuvõimalusi ohustatuna või valetada ja omada häid karjäärivõimalusi. Taoline sundvalik on sage totalitaarsetes riikides. Kuid ka vabades maades võib inimese edu ametiredelil või äris sõltuda oma mõtete varjamisest või tõekspidamiste eitamisest.
Lähiajaloost teame, et avalikes esinemistes pidid ka Tallinna pommitamise üleelanud ütlema, et linna purustasid Saksa fašistlikud röövvallutajad, mitte Nõukogude lennuvägi, ning et küüditamine oli ümberasumine. Tuntumad taolised valed olid Molotovi-Ribbentropi pakti ja Katõni massimõrva eitamine. Sunduslikud valed murendasid inimeste enesehinnangut. Vähese enesehinnanguga inimene on kergemini valitsetav.
„Kas inimese au on kaitstud?“
Põhiseaduses on au ja hea nimega seotud keeld nimetada kedagi kurjategijaks enne kohtuotsuse jõustumist (süütuse presumptsioon, § 22), õigus pere- ja eraelu puutumatusele (§ 26), õigus jääda truuks oma arvamustele ja veendumustele (§ 41), õigus vabalt levitada arvamusi ja informatsiooni, rikkumata teiste isikute au ja head nime (§ 45), samuti on igaühel õigus talle moraalselt või materiaalselt tekitatud kahju hüvitamisele (§ 25).
Õigusi saavad kasutada elavad inimesed, kuid inimese au ja head nime võidakse rikkuda ka pärast tema surma. Karistusseadustiku järgi saab kriminaalkorras karistada matuse- või muu surnu mälestamise tseremoonia takistamist, haua või muu viimseks puhkepaigaks tunnistatud koha või surnule püstitatud mälestusmärgi rüüstamist. Hea nime kaitsele on õigus ka juriidilistel isikutel.
Põhiseaduse § 16 ütleb: „Igaühel on õigus elule. Seda õigust kaitseb seadus. Meelevaldselt ei tohi kelleltki elu võtta.” Eluõiguse korral tekib küsimus surmanuhtluse lubatavusest. Põhiseadus ei keela surmanuhtlust, kuid Eesti on ühinenud Euroopa Nõukogu inimõiguste ja kodanikuvabaduste kaitse konventsiooni lisaprotokollidega, mis keelavad surmanuhtluse nii rahu- kui sõjaajal.
Surmanuhtluse vastu on mitu põhjendust. Surmanuhtlus on lõplik ja selle karistusviisi juures ei saa väita, et karistusel on kasvatav eesmärk. Ka pole surmanuhtlust rakendatavates maades raskete kuritegude arv väiksem. Samuti ei ole süüdimõistetu puhul võimalik heastada õigusemõistmise vigu pärast otsuse täideviimist.
Kohustus kaitsta inimelu on seotud ohutust tagavate õigusaktide kehtestamise (töö- ja tuleohutus-, liiklus- ja muud eeskirjad) ning nende täitmise kontrollimisega, samuti pääste- ja teiste ametnike väljaõppe ja varustamisega.
„Tapmise keeld ei ole ainult tegudest hoidumine, vaid ka tegutsemine.“
Kuid tapmise keeld ei ole ainult tegudest hoidumine, vaid ka tegutsemine. Kui inimene on hädas, siis ei piisa kaasinimeste põhimõttest mitte teha teisele kahju, mida ise ei soovita, vaid kannataja loodab, et talle osutatakse abi, mida võimalikud aitajad ise taolises olukorras sooviksid saada.
Õigus elule on seotud ka inimese tahtlikult või tahtmatult tapnud võitappa ähvardanud isikute kinnipidamisega ja nende üle kohtumõistmisega,süüdimõistmise korral ka karistuse täideviimisega.
