Inimõigused ja julgeolek on tihedalt seotud. Seejuures tuleb panna tähele, et alates 1970.–80. aastatest esineb stereotüüpset suhtumist, mille järgi kõik, kes tegelevad inimõigustega on justkui automaatselt „head” ja riiki kujutatakse ainsa inimõiguste ohustajana.
Tänapäeval rakendavad mõned riigid ulatuslikult sarnast inimõiguste retoorikat, kasutades seda agressiivse vahendina teiste riikide julgeoleku ja autoriteedi õõnestamiseks ning rahulolematuse tekitamiseks neis riikides. Samas ei ole olukord mustvalge. Inimõigusi võivad ohustada:
• välisohud;
• siseohud;
• majanduslikud ohud;
• sotsiaalsed ohud;
• keskkonnaalased ohud;
• asümmeetrilise iseloomuga ohud.
Julgeoleku võib üldises plaanis jagada ka riigi julgeolekuks ja indiviidi turvalisuseks.
Riigi julgeolek tähendab eelkõige riigi iseseisvuse, territoriaalse terviklikkuse ja põhiseadusliku korra püsimist ning kaitset. Riigi julgeolek seostub üha rohkem rahvusvahelise ja kollektiivse julgeolekuga, mida teostatakse regionaalses koostöös ja rahvusvaheliste organisatsioonide abil.
Individuaalne turvalisus tähendab inimese või inimeste rühma julgeolekut, tema elu ja vabaduste kaitset, aga laiemalt kõiki inimõigusi ohustavate tegurite arvestamist. Liberaal-demokraatlikud õigusriigid seavad indiviidide põhiõiguste ja -vabaduste kaitse riigi julgeoleku tagamise keskmesse.
• Välisjulgeoleku (oht tuleb väljastpoolt riiki) tagamine lasub eeskätt riigi relvajõududel. Poliitiliseks meetmeks on sõjaseisukord, mille käigus sageli piiratakse ka inimõigusi.
• Sisejulgeoleku (oht lähtub riigi seest) tagavad politseiasutused, piirivalve, päästeteenistus jt siseturvalisuse ja õiguskaitse asutused. Poliitiliseks meetmeks, mille kaudu võidakse ajutiselt piirata inimeste põhiõigusi ja -vabadusi, on hädaolukord, erakorraline seisukord vm erikorrad.
• Kollektiivset ehk rahvusvahelist julgeolekut on tagatud lepingute ja rahvusvaheliste organisatsioonidega, mille arengut märgivad Vestfaali rahu (1648), Viini kongress (1815), Berliini kongress(1878), Versailles’ rahu (1919), Rahvasteliit, ÜRO, Helsingi protsess alates (1975. aastast; CSCE ja OSCE).
• Globaliseerumisprotsessiga kaasnevad ohud ja asümmeetrilised julgeolekuohud, mis ühendavad endas nii välis- kui ka sisejulgeolekut mõjutavaid tegureid, on tekitanud kollektiivses julgeolekus uue olukorra, mille ilmnemisel võivad riigid välja kuulutada eriolukorra. Näiteks küberrünnakud, tehnilised suurõnnetused, kemikaalide põhjustatud õnnetused ja reostused, loodusõnnetused, pandeemiad, ulatuslikud loomataudid. Need võivad olla suurimateks rahvusvahelisteks julgeolekualasteks väljakutseteks alates Vestfaali rahust.
Indiviidi turvalisust võivad ohustada:
• riigivõim, eeskätt mittedemokraatlikes riikides, samuti anarhia olukorras, kui toimub võimuvõitlus ja riigivõim ei suuda õiguskorda tagada, vaid teostab võimu vägivalla abil;
• ametnike omavoli, korruptsioon, karistamatus;
• konkureerivate relvagrupeeringute, näiteks paramilitaarsete üksuste, geriljade, terroristlike rühmituste jms tegevus.
Indiviidi turvalisus ei ole kunagi olnud ühe riigi raames ühtviisi tagatud kõigile, vaid on indiviidide kaupa ja grupiti erinenud.
Siin avalduvad:
• geograafilised (piirkondlikud) erinevused;
• seisuslikud või klassilised erinevused;
• võimuesindajate julgeolek.
Rahvusvahelisel tasandil jagavad demokraatlikud riigid järgmisi inimõiguste kaitsega seonduvaid arusaamu:
• sõjaliste või muude relvastatud konfliktide vältimine, ennetamine, lõpetamine ja selle kaudu rahu tagamine;
• riikide territoriaalse terviklikkuse säilitamine ja seadusliku valitsuse võimul püsimine;
• tsiviilelanike kaitse.
Inimõiguste teemat on võimalik ka ebaproportsionaalselt mõtestada ja mõned inimõigustekaitsjad näevad just riigi julgeolekut tagavates institutsioonides suurimat ohtu inimõigustele.
Demokraatlikud õigusriigid käsitlevad inimõiguste kaitset riikide poolt võetud rahvusvaheliste kohustuste ja põhiseadusliku korra lahutamatu osana ning lähtuvad oma julgeoleku tagamisel järgmistest põhimõtetest:
• riigi julgeolek on eeltingimuseks inimese turvalisusele;
• inimõiguste piiramine ei ole a priori vajalik riigi julgeoleku tagamiseks;
• inimõiguste tagamine on demokraatliku õigusriigi julgeoleku tagamise vajalik tingimus;
• demokraatlikus riigis ei saa riigi ja indiviidi julgeolek olla vastuolus, kui riigi esmane funktsioon on oma elanike julgeoleku tagamine;
• ilma infovabaduseta ei saa olla demokraatlikku riiki ega olla tagatud inimõigused.
Nende eesmärkide saavutamise eest vastutavad:
• rahvusvahelised organisatsioonid nagu ÜRO, NATO, Euroopa Liit, Aafrika Liit, Araabia Liiga, OSCE jt diplomaatia, poliitiliste ja majanduslike mõjutusvahendite, legaalsete sanktsioonide või humanitaarse interventsiooni abil;
• rahvusvahelised tribunalid (Bosnia, Rwanda) ja Rahvusvaheline Kriminaalkohus Haagis omavad pädevust tegeleda genotsiidi, sõjakuritegude ja inimsusevastaste kuritegude uurimise ning vastava kohtupidamisega;
• riigid kui reaalse jõu subjektid peavad üldprintsiibina käituma vastavalt rahvusvahelisele mandaadile.
Seega eeldab julgeoleku tagamine nii rahvusvahelisel kui ka riigi tasandil ühtlasi inimõiguste tagamist.
Taasiseseisvumisest alates on inimõigused olnud Eesti Vabariigi jaoks olulised ka rahvusvahelises plaanis, olles nii Eesti kui ka teiste demokraatlike väikeriikide iseseisvuse parim garantii.
Eesti Vabariik rahvusvahelisel areenil:
• osaleb mitmepoolsetes rahutagamis- ja stabiliseerimisoperatsioonides;
• on Rahvusvahelise Kriminaalkohtu loonud Rooma statuudi osalusriik;
• korraldab inimõiguste alast väljaõpet – siin on kasvuruumi;
• oli ÜRO Inimõiguste Nõukogu liige aastatel 2012–2015;
• kulutab 2% rahvatulust riigikaitsele (täidab NATO kriteeriumi);
• on ÜRO julgeolekunõukogu liige alates 2020. aastast.
Riigid ja rahvad on sajandeid kasutanud vägivalda ning sama kaua on püütud seda ka reguleerida. Nendest püüdlustest on kasvanud välja rahvusvaheline humanitaarõigus, mis on rahvusvahelise õiguse oluline osa. Humanitaarõigus seab piirangud vägivalla kasutamisele relvakonfliktis eesmärgiga säästa isikuid, kes ei osale võitluses, ja piirata sõjapidamisel kasutatavaid vahendeid ja meetodeid. Rahvusvahelises humanitaarõiguses eristuvad kaks valdkonda:
• ius ad bellum hõlmab reegleid, mis piiravad riikide õigust sõjategevust alustada ehk relvastatud jõu kasutamist või sellega ähvardamist;
• ius in bello hõlmab reegleid, mis piiravad osapoolte käitumist relvakonflikti vältel.
Rahvusvahelises humanitaarõiguses on kaks peamist voolu:
• Haagi õigus, mis reguleerib sõjapidamise viiside ja vahendite valikut ja kasutamist;
• Genfi õigus, mis käsitleb relvakonfliktist mõjutatud isikute ja objektide kaitset.
Samuti kaitseb rahvusvaheline humanitaarõigus inimese õigust elule, v.a võitlejatel lahinguolukorras. Sõdivate poolte vahel on varemgi püütud kokku leppida sõjapidamise tavades, kuid riikidevaheliste lepingutena pandi rahvusvahelisele humanitaarõigusele alus 19. sajandil.
Sõjad ja sõjakoledused Euroopas ning püüd piirata sõdivate poolte voli rahulike elanike ja sõjavangide kohtlemisel, samuti soov tagada abi haavatutele, viisid 19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi algul Genfi ja Haagi konventsioonide sõlmimiseni.
Jean Henri Dunant osales 1859. aastal pärast Solferino lahingut haavatute abistamises ja oli inimeste kannatuste tunnistajaks. Lahinguväljal kogetust kirjutas ta raamatu ning selle mõjul moodustati 1863. a Genfis Rahvusvahelise Punase Risti Komitee. Järgmisel, 1864. aastal sõlmiti Genfi konventsioon, milles 12 riiki leppisid kokku, et ei takista haavatute ja haigete abistamist maismaasõjas.
Taganeva poole taandumisel, kui maha olid jäänud haavatud koos hooldust ja ravi osutavate inimeste ja vajaliku varustusega, võis pealetungiv pool haavatuid kohelda sõjavangidena, kuid pidi suhtuma ravipersonali kui erapooletutesse isikutesse ja tagama neile õiguse tööd jätkata.
Haagis sõlmiti 1899. aastal kolm rahvusvahelist kokkulepet. Neist esimene käsitles rahvusvaheliste tülide rahumeelset lahendamist ja vahekohtu loomist ning teine maismaasõja seadusi. Näiteks keelati lennuaparaatidelt pommitamine, lõhkekuulid ning mürgiste või lämmatavate gaasidega täidetud mürskude kasutamine.
Kolmas kokkulepe laiendas Genfi konventsiooni meresõjale. 1907. a reguleeriti ka erapooletute riikide kodanike õigusi ja kohustusi sõjaajal.
Haagi konverentsi kokkukutsuja oli Venemaa valitseja Nikolai II, kusjuures olulist osa mängis selles Eestist pärit professor Friedrich Fromhold Martens, kes sõnastas põhimõtte juhtumite kohta, mida rahvusvaheline humanitaarõigus ei hõlmanud, nn Martensi klausli: „Täpsemate sõjapidamiseeeskirjade puudumisel jäävad nii elanikkond kui ka sõdijad rahvusvahelise õiguse printsiipide kaitse ja valitsemise alla, nii nagu need tulenevad (tsiviliseeritud) rahvaste vahel juurdunud tavadest, inimlikkuse seadustest ja avaliku südametunnistuse nõudmistest.“
Praegu on rahvusvahelise humanitaarõiguse aluseks neli 1949. aastal sõlmitud Genfi konventsiooni koos hilisemate täienduste ja lisaprotokollidega.
Genfi konventsioon kohaldub vaid riikidele, sest vaid riigid võivad olla rahvusvaheliste lepingute osapoolteks. Siiski on rahvusvahelise humanitaarõigusega seotud ka selliste relvakonfliktide osapooled, mille osalejad ei pruugi olla riigid.
Mitterahvusvahelise relvakonflikti kriteeriumid on:
• toimumine liikmesriigi territooriumil;
• ei ole riikidevaheline;
• ületab sisepoliitiliste rahutuste läve.
Sisepoliitilise läve ületamiseks tunnustatakse kahte tingimust. Esiteks peab vaenutegevus saavutama teatud intensiivsuse. Teiseks peavad mitteriikliku relvakonflikti osapooled olema piisavalt organiseeritud ja juhitud, et viia läbi pidevaid ja kooskõlastatud sõjalisi operatsioone ning rakendada humanitaarõigust.
Tsiviilisikutel ja võitlejatel tuleb vahet teha.
Tsiviilisikud:
• tsiviilisikuid ja tsiviilelanikkonda tuleb kaitsta kõigi sõjalistest operatsioonidest tulenevate ohtude eest, neid ei tohi mingil juhul rünnata (v.a kui nad võtavad otseselt osa relvakonfliktist);
• sõjalised operatsioonid võivad olla suunatud üksnes sõjaliste sihtmärkide vastu;
• sõjalised sihtmärgid on objektid, mis oma olemuse, asukoha, otstarbe või kasutuse tõttu aitavad tõhusalt kaasa sõjategevusele ning mille osaline või täielik hävitamine, hõivamine või neutraliseerimine tähendab valitsevas olukorras kindlat sõjalist eelist;
• sõjalisi sihtmärke ei tohi rünnata, kui oodatav konkreetne ja vahetu sõjaline edu pole proportsionaalne ründega kaasnevate kaotustega tsiviilelanike hulgas ja tsiviilobjektide purustamisega.
Võitlejad:
• võitlusvõimetuid isikuid tuleb kaitsta ja ravida, neid ei tohi teistest kuidagi erinevalt kohelda;
• isik on võitlusvõimetu, kui ta on vastaspoole võimuses, väljendab selget soovi alla anda või on kaotanud teadvuse või on haavade tõttu tegutsemisvõimetu ega saa end seetõttu kaitsta ning seda eeldusel, et ta hoidub seejuures mis tahes vaenutegevusest ega püüa põgeneda;
• keelatud on võitlusvõimetut isikut tappa või haavata;
• konflikti osalistel ei ole piiramatut õigust valida sõjapidamise viise või vahendeid: neil on keelatud kasutada selliseid relvi, laskemoona, sõjatarbeid ning sõjapidamise viise, mille eesmärgiks on põhjustada liigseid vigastusi või õigustamatuid kannatusi;
• kohustust ravida ja hooldada haigeid ja vigastatuid kannab konfliktipool, kelle meelevallas viimased on. Meditsiinipersonali ja meditsiiniüksusi tuleb alati austada ja kaitsta ning neid ei või rünnata, sama kehtib ka meditsiinitranspordi kohta.
Sõjavangid on vaid rahvusvahelistes relvakonfliktides.
Vaenlase kätte langenud isikutel on õigus Genfi konventsioonidest ja nende lisaprotokollidest tulenevale kaitsele. Kaitstavad isikud võib jagada kaheks:
• sõjavangid, kelle kaitse tuleneb sõjavangide kohtlemise Genfi (III) konventsioonist;
• tsiviilisikud, kelle kaitse tuleneb tsiviilisikute sõjaaegse kaitse Genfi (IV) konventsioonist.
Juhul kui tekib kahtlus, kas isikul on õigus sõjavangi staatusele, koheldakse teda sõjavangina niikaua, kuni tema staatusele annab hinnangu pädev tribunal. Isikutel on õigus ettenähtud kaitsele alates vaenlase kätte langemisest kuni lõpliku vabastamise ja repatrieerimiseni.
Sõjavangid ei või mingil juhul osaliselt või täielikult loobuda neile ettenähtud õigustest. Vaenlase kätte langenud isikute elu, õigusi, inimväärikust ning poliitilisi, religioosseid ja muid veendumisi peab austama. Neid tuleb kaitsta vägivalla ja kättemaksu eest juhul, kui nad on toime pannud õigusrikkumise, tuleb neile tagada õiglane kohtumõistmine.
1949. aastal hakati kasutama sõna „sõda“ asemel „relvakonflikt“. Sõda on juriidiline nähtus: ta algab sõja kuulutamisega ning lõpeb rahuga. Relvakonflikti puhul ei oma tähtsust, kuidas osapooled olukorda defineerivad, tähtis on faktiline olukord.
