Põhiõigusi kujundavad oluliselt ka rahvusvahelised deklaratsioonid ja konventsioonid.1950. aastal allkirjastati Roomas Euroopa inimõiguste konventsioon, mis jõustus Eesti suhtes 1996. aastal. Sellega võttis Eesti endale rahvusvahelise kohustuse jälgida konventsiooni ning selle rikkumise korral on Euroopa Inimõiguste Kohtul
õigus probleemile riigi tähelepanu pöörata ja mõista kannatanule välja kahjutasu ning riigil on kohustus muuta oma tegevust vastavalt kohtuotsusele. Peale Euroopa inimõiguste konventsiooni mõjutab põhiõigusi ning nende tõlgendamist Euroopa Liidu põhiõiguste harta, mis võeti vastu 7. detsembril 2000 ja jõustus 2009.
Põhiseaduse II peatükk sõnastab kolm peamist mõistet: põhiõigused, vabadused ja kohustused. Põhiõigustel on kandev roll riikluse eksisteerimise ja funktsioneerimise seisukohalt. Põhiseadusest tulenevalt on põhiõiguste näol tegu subjektiivsete õigustega, mille kandjaks on üksikisik.
Põhiseadusest lähtuvad põhivabadused on negatiivsed, õiguslikud ja tagatud vabadused. Negatiivne vabadus tähendab inimese võimalust midagi teha või tegemata jätta. Õiguslikkuse mõiste kinnitab üksikisiku vabadust langetada otsuseid ilma õiguslike takistusteta. Lisaks on põhivabadused tagatud: avalik võim ei saa neid põhjendamatult piirata.
Põhiõiguste ja -vabaduste kõrval on ka põhikohustused, mille eesmärgiks on kindlustada individuaalset vabadust ning tagada üldine heaolu. Põhikohustus hõlmab endas paratamatult mõne isiku põhiõiguse riivamist ning kujutab endast seetõttu riigivõimu teostamist. Seega saab põhikohustusi konkretiseerida ja rakendatavateks muuta ainult seadusandlik võim.
Põhiõigusi võib liigitada järgmiselt: vabadus- ehk tõrjepõhiõigused, soorituspõhiõigused ja võrdsuspõhiõigused. Vabadusõigused kaitsevad indiviidi otsustusvõimet tema vabadussfääris. Kui vabadusõigused hõlmavad endas pigem negatiivset vabaduse mõistet (indiviidi valik midagi teha või tegemata jätta), siis soorituspõhiõigused on eelkõige õigused riigipoolsele positiivsele tegevusele. Võrdsuspõhiõigused kaitsevad isikut riigi õigustamatu ebavõrdse kohtlemise eest.
„Põhiõiguste kandjaks on füüsiline isik.“
Üldiselt on põhiõiguste kandjaks füüsiline isik, ent teatud tingimustel võib selleks olla ka juriidiline isik. Põhiõigusi ei saa kanda avalik-õiguslik juriidiline isik.
Põhiõiguste kaitsevaldkond jaguneb esemeliseks ja isikuliseks kaitsealaks. Esemeliseks kaitsealaks on kaitstav objekt ja isikuliseks kaitsealakson kaitstavad isikud. Põhiõiguste kaitsevaldkonda saab riivata põhiõiguste adressaat ehk riik. Samas ei saa seda riivet võrdsustada põhiõiguse rikkumisega: rikkumine toimub alles siis, kui riigipoolne riive ei ole õigustatud. Ka riigi tegevusetus võib olla põhiõiguste riive.
Seadusandlik võim tohib põhiõigusi piirata ainult põhiseaduses sätestatud määral. Piiramisest lähtuvalt võib põhiõigused jagada kolmeks:
1) lihtsa seadusreservatsiooniga põhiõigused;
2) kvalifitseeritud seadusreservatsiooniga põhiõigused;
3) nullreservatsiooniga põhiõigused.
Kui lihtne seadusreservatsioon on seadusandja lihtvolitus põhiõiguse piiramiseks, siis kvalifitseeritud piiriklausliga põhiõiguste piiramiseks peavad olema täidetud teatud lisanõuded. Nullreservatsiooniga põhiõigusi piirata ei tohi, ent lähtuda tuleb vabaduse põhiideest: oma õigusi ja vabadusi saab kasutada selle määrani, et see ei riiva teiste õigusi ega vabadusi.
Põhiõiguste piiramine on sageli kõige vastuolulisem küsimus. Vabaduspõhiõiguste kaitseala riive peab olema põhjendatud formaalselt, see peab olema legitiimse eesmärgiga ning proportsionaalne: piirangud peavad olema vajalikud ning mõistlikud, need ei tohi muuta põhiõiguste ning -vabaduste tuuma.
