Kuni Teise maailmasõjani lähtuti arusaamast, et inimõiguste sisu, eriti aga nende ulatuse kindlaksmääramine kuulub riigi sisekompetentsi. Seda arusaama sundis revideerima rassi-, rahvus- ja poliitiliste rühmade ebainimlik jälitamine natsionaalsotsialistlikul Saksamaal ja kommunistlikus Nõukogude Liidus.
10. detsembril 1948 võttis ÜRO Peaassamblee vastu inimõiguste ülddeklaratsiooni. NSV Liit ja tema satelliitriigid ei hääletanud selle poolt, kuna nendes riikides rikuti peaaegu kõiki inimõigusi.
INIMÕIGUSTE DEKLARATSIOONI TÖÖRÜHMA PRESSIKONVERENTS. E. ROOSEVELT JA C. MALIK.
(© UNITED NATIONS 1948)
INIMÕIGUSTE ÜLDDEKLARATSIOON, MIS VÕETI VASTU ÜRO PEAASSAMBLEE RESOLUTSIOONIGA 217 A III, 10. DETSEMBER 1948.
(© UNITED NATIONS 1949)
Peaassambleel puudub siduvate aktide väljastamise pädevus. Nii ei ole inimõiguste ülddeklaratsioon õiguslikult siduv. Hoolimata sellest ning samuti asjaolust, et inimõigused on dokumendis kirjas eesmärkidena, peetakse neid riikidele kohustuslikuks.
1950. aastal võttis Euroopa Nõukogu vastu Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni. NSV Liit oli Euroopa Nõukogu suhtes vaenulik, kuna see kaitses inimõigusi.
Eesti, nagu teised demokraatlikud riigid, austab inim õigusi ja on loonud õiguslikud mehhanismid inimõiguste tagamiseks. Eesti Vabariigi põhiseaduse teine peatükk sätestab inimeste põhiõigused, vabadused ja kohustused.
INIMÕIGUSTE PÄEV ON KA NENDE JAOKS.
(© UNITED NATIONS 1950)
EESTI ESIMENE ALALINE ESINDAJA ÜRO JUURES OLI E. JAAKSON, EESTI PIKAAEGNE PEAKONSUL NEW YORGIS NING MISSIOONIJUHT USA-S, OLLES
NII EESTI VABARIIGI JÄRJEPIDEVUSE KANDJA NÕUKOGUDE OKUPATSIOONI VÄLTEL.
(© UN PHOTO/MILTON GRANT)
1940. aastal alanud Nõukogude okupatsioon Eestis, mida katkestas 1941 kuni 1944 kestnud Saksa okupatsioon, kestis septembrini 1991. Sel ajal rikuti massiliselt inimõigusi. Vahetult pärast inimõiguste ülddeklaratsiooni vastuvõtmist viis NSV Liit 25. märtsil 1949 Eestis läbi massiküüditamise, mille käigus viidi Siberisse üle 20 000 inimese – valdavalt naised, lapsed ja vanurid. Samas jätkus NSV Liidu kodanike ümberasustamine Eestisse, mille tulemusena eestlaste osatähtsus Eestis vähenes 98%-lt 61%-ni ajavahemikul 1945 kuni 1989.
Okupatsiooniperioodil kuulus võim NSV Liidu kommunistlikule parteile, mida liiduvabariigis esindas selle territoriaalorganisatsioon Eestimaa Kommunistlik Partei. Seda valitsemisviisi iseloomustas:
PUUVILLAKOMBINAADI KREENHOLMI MANUFAKTUUR VANA KUDUMISVABRIKU MEISTRIABI, SOTSIALISTLIKU TÖÖ KANGELANE L. KRONK NARVA LINNA PIONEERIDEGA KOHTUMAS. APRILL 1973.
(RAHVUSARHIIV)
(PAREMALT) BALTI SOOJUSELEKTRIJAAMA MASINIST A.IVANOVA, AUTASUSTATUD TÖÖPUNALIPU ORDENI JA ORDENIGA “AUSTUSE MÄRK”, A.KASJANENKO JA P.MANAJEV. DETSEMBER 1978.
(RAHVUSARHIIV)
KÜÜDITAMISVAGUN NR. 45 VÕRU, VALGA, TARTU JA PÄRNU INIMESTEGA UURALI TAGA. APRILL 1949.
(OKUPATSIOONIDE MUUSEUM)
NSV LIIDU ÜLEMNÕUKOGU VALIMISTE EELNE ÜLELINNALINE MIITING NARVAS. MÄRTS 1950.
(RAHVUSARHIIV)
Nõukogude okupatsioon tõi endaga kaasa ettevõtluse ja eraomandi natsionaliseerimise, põllumajanduse kollektiviseerimise, militariseerimise (Eestis oli kuni 150 000 okupatsioonisõdurit), piiritsoonid ja suletud linnad, kuhu tavakodanikud ei tohtinud minna. Narvas, Sillamäel, Paldiskis ja Kohtla-Järvel viidi läbi etnilise koosseisu muutmine. Olulistesse ametitesse võeti tööle valdavalt NSV Liidust toodud immigrante, kuna eestlastelt kardeti vastupanu.
Eesti kaotas Teise maailmasõja ajal ja inimsusevastaste kuritegude tõttu ca 25% elanikkonnast, mis on üks Euroopa suurimaid näitajaid. Nõukogude okupatsiooni koloniseerimispoliitika tulemusel ähvardas eestlasi vähemuseks jäämine oma kodumaal.
LASNAMÄE UUE KOOLI TULEVASED ÕPILASED. AUGUST 1979.
(RAHVUSARHIIV)
GRUPP KREENHOLMI MANUFAKTUURI TÖÖLISI (VASAKULT): VANA KUDUMISVABRIKU MEISTRI ABID V.TIMOFEJEV, P.PÕHTEJEV JA NARVA EHITUSTRUSTI TÖÖLINE V.GONTŠAR ELAMUID EHITAMAS. NOVEMBER 1957.
(RAHVUSARHIIV)
Nõukogude režiim oli sallimatu teisitimõtlejate suhtes, kuna neis nähti ohtu võimumonopolile.
NSV Liit oli klassikaline totalitaarne riik. Võim oli koondunud kitsasse võimuladvikusse, mille moodustas kommunistliku partei juhtkond – NLKP Keskkomitee Poliitbüroo. Võimu kindlustas repressiooniaparaat, mis koosnes julgeolekuorganitest (GPU, NKVD, KGB), miilitsast ja armeest. Võim oli suletud ning vahetus üksnes vandenõude ja riigipöörete kaudu.
NSV Liit ja teised kommunistlikud riigid rikkusid inimõigusi ja püüdsid neid asendada sotsiaalsete garantiidega. Samas ei suutnud nad ka neid pakkuda.
KOHVIUBADE JÄRJEKORD. HOMMIKU TÄNAVAL PÄRNUS. VEEBRUAR 1988.
(RAHVUSARHIIV)
JÄRJEKORD VÄIKE-KARJA TÄNAVAL ASUVASSE LIHAPOODI. TALLINN. 28. DETSEMBER 1990.
(RAHVUSARHIIV)
Inimesed, kes nõudsid inimõiguste austamist, vangistati aastateks. NSV Liit on lagunenud ja kommunistlik diktatuur endistes NSV Liidu vabariikides lõppenud. Samas on maailmas riike, kus nõukogude tüüpi totalitarism jätkub ja inimõigusi rikutakse. Nendeks on näiteks Põhja-Korea, Kuuba ja Hiina.
Ulatuslikke inimõiguste rikkumisi leiab aset ka riikides, kes end kommunistlikuks ei nimeta – Birmas, Süürias, mõnedes Aafrika riikides.
EESTIMAA KOMMUNISTLIKU PARTEI TALLINNA LINNAKOMITEE JA TALLINNA LINNA RAHVASAADIKUTE NÕUKOGU AJALEHT. 4.MÄRTS 1981.
(EIHR)
ERIREŽIIMI VANGI RÕIVAD, VANGI PÄEVASÄRK LILLA-HALLI TRIIBULINE, VALMISTATUD KINNIPIDAMISASUTUSES, OMSK 1981. PÜKSID
(OKUPATSIOONIDE MUUSEUM)
KA ÜLDINIMLIKUD SOOVID RAKENDATI NÕUKOGUDE PROPAGANDA TEENISTUSSE, SAMAS KUJUTADES IDEOLOOGILISI VASTASEID INIMVIHKAJATE JA RAHU VASTASTENA. AUTOR L. SAMOILOV, 1953.
(EESTI RAHVUSRAAMATUKOGU DIGITAALARHIIV DIGAR)