Repressioonid

REPRESSIOONID

INIMSUSEVASTASTE KURITEGUDE LÕPETAMINE PÄRAST STALINI SURMA

Kuriteod ei lõppenud Stalini surmaga. 1956. aastal algas põhiosas küüditatute ja vangistatute tagasitulek. Kodumaale naasmine ei kulgenud probleemideta. Siberist tulnutele ei olnud oma kodu tagasi saamine ette nähtud ja takistusi tehti ka kodupaika naasmisele. See polnud teostatavgi, kuna nende vara oli laiali jagatud. Enamasti olid sugulased need, kes naasjatele ülikitsastes oludes ulualust andsid, oma koju ju küüditatud ei pääsenud. Kuigi küüditatud ja poliitvangid vabanesid, jäid nad KGB-s operatiiv­arvele praktiliselt Nõukogude võimu lõpuni. Neid käsitleti edasi kui nõukogudevastast elementi. Nad püsisid „paturegistris“, mida võidi vajadusel nende vastu kohaldada.

JUUKSESALK SIBERIST. JULGEOLEK KONTROLLIS KINNIPEETUTE KIRJAVAHETUST JA VÕTTIS ÄRA „EBASOOVITAVAD“ KIRJAD. KÜÜDITATU JUUKSESALK JA ESIMESED VENE KEELE KATSETUSED EI JÕUDNUD KODUSTENI EESTIS.
(RAHVUSARHIIV. FOTO ARHIIVIST: EIHR)

ENSV ÜLEMKOHTU TEADE M.AINSAARELE TEMA ASUMISELT VABASTAMISE KOHTA JA VARA MITTE TAGASTAMISE KOHTA. 1957.
(OKUPATSIOONIDE MUUSEUM)

KNOPKA STALINI NINAS TÄHENDAS POLIITILIST
KRIMINAALASJA JA SEE TEGU LÄKS MAKSMA 10 AASTAT VANGISTUST.

(RAHVUSARHIIV. FOTO ARHIIVIST: EIHR)

KÜÜDITATU TOIMIK. 1949-1954.
(RAHVUSARHIIV. FOTO ARHIIVIST: EIHR)

REPRESSIOONID TEISITIMÕTLEJATE SUHTES

1950ndate teisest poolest muutusid arvukaimaks KGB jälitatavaks kontingendiks dissidendid ehk teisitimõtlejaid. KGB jälitas ja vahistas isikuid, kes lugesid või vahendasid lääneriikides valminud tekste, avaldasid poolehoidu läänele, juhtisid tähelepanu inimõiguste rikkumisele või nõudsid demokraatiat. Peamine dissidentide väljendusvorm oli samizdat ehk omakirjastuslikud kirjutusmasinal kirjutatud väljaanded.

Eesti dissidentlus lähtus peamiselt Eesti iseseisvuse taastamise ideest, nõudes okupatsiooni lõpetamist. Nõukogude režiim ilmutas harukordset sallimatust teisitimõtlemise suhtes. Paljud dissidendid mõisteti kriminaalkorras süüdi.

“SELLE PEREKONNA KÕIK VÄLJUVAD JA SISENEVAD KIRJAD LÄBI LUGEDA!“ 23. JUULI 1952.
(OKUPATSIOONIDE MUUSEUM)

PIKETT POLIITVANGIDE E.TARTO JA M.NIKLUSE VABASTAMISEKS. 14. AUGUST 1988.
(RAHVUSARHIIV)

“TEISITIMÕTLEJATE KIRI ÜRO PEAASSAMBLEELE. 1972.
(RAHVUSARHIIVI)

TEISITIMÕTLEMINE JA MÄRGUKIRJAD

Balti apell oli 45 Eesti, Läti ja Leedu kodaniku märgukiri ÜRO peasekretärile ja NSV Liidu, Lääne- ja Ida-Saksamaa ning Atlandi Hartale allakirjutanud riikide valitsustele nõudega avalikustada Molotovi- Ribbentropi pakt koos salaprotokollidega, kuulutada pakt kehtetuks ja taastada Balti riikide iseseisvus. Balti apelli lõplik tekst koostati Mart Nikluse kodus ja avalikustati 23. augustil 1979. KGB asus kohe jälitama nii kirja koostajaid kui ka levitajaid.

Osa neist sattus vanglasse. 1980. aastal ilmus „40 kirjana“ tuntuks saanud „Avalik kiri Eesti NSV-st“, milles Eesti haritlased tundsid muret venestamise üle Eestis. Allakirjutanuid üritati mõjutada allkirjast loobuma ja neli läkitusele allakirjutanud haritlast vallandati töölt.

DETAIL TOIMIKUST, MILLES HOITI TEISITIMÕTLEJATE KIRJA ÜRO PEA­­­­ASSAMBLEELE. 1975.
(RAHVUSARHIIV. FOTO ARHIIVIST: EIHR)

BALTI APELLI TAHVEL NIKLUSE MAJA SEINAL.
(UUSEESTI.EE)

EESTI, LÄTI JA LEEDU KODANIKE MÄRGUKIRI ÜRO PEASEKRETÄRILE K. WALDHEIMILE JA SUURRIIKIDE JUHTIDELE. ALLA ON KIRJUTANUD EESTI DISSIDENDID M.NIKLUS, E.RATAS, E.TARTO JA E.UDAM. 23.AUGUST, 1979.
(RAHVUSARHIIV)

TEISITIMÕTLEMINE JA RAHVASÜMBOOLIKA

Eesti Vabariigi sümbolite kasutamine oli NSV Liidus rangelt keelatud ja karistatav. „Kodanluse sümbolite“ keelamine kaldus lausa äärmustesse, näiteks võidi ajakirja kaanele juhuslikult sattunud sinimustvalge värvikombinatsiooni tõttu kokku korjata ja asendada kogu ajakirja tiraaž. Sagedaseks muutus rahvuslippude heiskamine vabariigi aastapäeval alates 1970ndate lõpust. Tihti järgnesid sedalaadi aktsioonidele ka karistused, pikem või lühem vangistus.

24. VEEBRUARIL 1987 RATSUTAS TALLINNAS MUUSIK E. JÕGI TOOMPEALE, LEHVITADES UHKELT VARRE OTSAS SINIMUSTVALGET LIPPU MÕÕTMETEGA 44 X 77 CM.
(OKUPATSIOONIDE MUUSEUM)

A. RÕUK. LUULETUSE „SILMADES TAEVAS JA MERI“ RIDADE ESITÄHED MOODUSTASID ÜLALT ALLA LUGEDES – SINI-MUST-VALGE. SELLE TEO EEST TULI TAL KUNSTIINSTITUUDIS ÕPINGUD POOLELI JÄTTA. LOOMING NR. 9, 1981.

Omavalmistatud Eesti lipp, mis lehvis Tõrvas 1962.
(RAHVUSARHIIV)

SINIMUSTVALGE LIPP TÕRVA TÖÖRAHVA
SAADIKUTE NÕUKOGU TÄITEVKOMITEEHOONE TORNIS. 1. MAI 1962.

(RAHVUSARHIIV)

PSÜHHIAATRIA KASUTAMINE TEISITIMÕTLEJATE VASTU

Nõukogude partei- ja riigijuhile Nikita Hruštšovile kuulub ütlus: „Sotsialismi vastu astub välja ainult hullumeelne.“ Teisitimõtlejaid hakatigi 1960ndatel üha enam paigutama psühhiaatriahaiglatesse sundravile. Sovetliku poliitilise nuhtlemise üheks võtteks kujunes kahtlusaluse või tegelikult nõukogudevastase isiku saatmine kinnisesse vaimuhaiglasse. Tuntuimateks sundravi kohtadeks olid Moskvas Serbski kohtupsühhiaatria instituut ja Tšernjahhovski eripsühhiaatriahaigla. Eripsühhiaatriahaiglaid, nagu ka vanglaid ja vangilaagreid, valvasid sisevägede üksused.

V. P. SERBSKI NIMELINE KOHTUPSÜHHIAATRIA INSTITUUT OLI PALJUDE TEISITIMÕTLEJATE KINNIPIDAMISKOHT.
(WWW.1TV.RU/NEWS/HEALTH/193516)

V. P. SERBSKI NIMELINE KOHTUPSÜHHIAATRIA INSTITUUT SÕJAVÄESTATUD VALVEGA.
(SERBSKY.RU – FOTOGALERII, FOTO3)

HULLUSÄRK LEEDU GENOTSIIDIMUUSEUMIS.
(ERAKOGU)

MIS OLI NÕUKOGUDE ÕIGUS?

Marksistliku definitsiooni järgi on õigus valitseva klassi tahe. Nõukogude õigus aga uus, kvalitatiivselt kõrgem õigus, sest väljendab laiade, seni ekspluateeritud masside tahet, kelle eelsalgaks on kommunistlik partei. Nii oli Nõukogude õigusesse sisse kodeeritud ebaõiglus ja inimvaenulikkus. Nõukogude õigussüsteem kui totalitaarse riigi tööriist teenis üksnes valitseva ainupartei – NLKP – huve. Nõukogude õiguses puudus ka üldtunnustatud printsiip – kõik on seaduse ees võrdsed.

KOHTUD OLID POLITISEERITUD. EESTI NSV ÜLEMKOHTU ESIMEES R. SIMSON ESINEB POLIITPÄEVAL PÕLVA RAJOONI E. VILDE NIMELISES KOLHOOSIS. 1983.
(RAHVUSARHIIV)

KONSTITUTSIOONITUNDI ANNAB TALLINNA 17. KESKKOOLI ÕPETAJA V. TAMM. 1951.
(RAHVUSARHIIV)

NÕUKOGUDE ÕIGUSSÜSTEEMI JUURUTATI KA NSV LIIDUSATELLIITRIIKIDES. PILDIL POOLA RAHVAVABARIIGI KOHTUAMETNIKE DELEGATSIOON VASTUVÕTUL EKP KESKKOMITEES. PAREMALT EKP KESKKOMITEE ESIMENE SEKRETÄR J. KÄBIN, NSV LIIDU JUSTIITSMINISTER V. TEREBILOV, EKP KESKKOMITEE OSAKONNAJUHATAJAP. VASSIKOV, EESTI NSV ÜLEMKOHTU ESIMEES R. SIMSON. 1977.
(RAHVUSARHIIV)

[rev_slider_vc alias=”Repressioonid”]

VÄLJAVÕTTED ENSV ÜLEMNÕUKOGU PRESIIDIUMI SEADLUSTEST.1963. (RAHVUSARHIIV)

NÕUKOGUDE ÕIGUS JA ÕIGUSRIIK

NSV Liidus ei kasutatud õigust demokraatliku õigusriigi mõttes. Õigussüsteemi oli NSV Liidule vaja, sest õiguse formaalseid tunnuseid kasutati NSV Liidus aset leidnud ideoloogiliselt motiveeritud vägivalla õigustamiseks ja varjamiseks.

Õigusriigis on repressiooni mõiste karistuse mõiste osa. Represseerida võib ainult kuritegudena määratletud tegude eest, seaduslike vahendite abil ja kohtu korras. Nõukogude ühiskonnas rakendati aga arvukalt kohtuväliseid karistusvahendeid. Seega ei saa vaatamata kehtivale formaalsele õigussüsteemile nimetada NSV Liitu õigusriigiks.

H. LUIK. KINNIPEETU.
(OKUPATSIOONIDE MUUSEUM)

KOHTUVÄLISEID REPRESSIOONE AITASID LÄBI VIIA JULGEOLEKUORGANID. NKVD-LASE AUMÄRK.
(WIKIMEDIA COMMONS)

EBASEADUSLIK JÄLITAMINE – NÕUKOGUDE SEADUSTE MÕTTES SEADUSLIK

Teisitimõtlejate ja poliitiliste vastaste ning välismaalastega suhtlejate (nt need, kellel sugulased välismaal) suhtes rakendati varjatud jälgimist. Seda teostasid vastavad KGB struktuuriüksused.

Kirjavahetuse kontrollimine algas Nõukogude korra kehtestamisel. Samuti rakendati telefonikõnede pealtkuulamist.

Demokraatlikes õigusriikides kuulub varjatud jälgimine politsei töömeetodite hulka ka tänapäeval, kuid see on õigusaktidega reguleeritud. Nõukogude Liidus oli see inimõiguste rikkumine, kuna toimus valimatult, kontrollimatult, kindlaid reegleid järgimata ja poliitilistel eesmärkidel.

KGB KARTOTEEGIKASTID. 1989.
(RAHVUSARHIIV)

KGB PEALTKUULAMISTORU.
(OKUPATSIOONIDE MUUSEUM)

ERAKIRJADE AVAMIST JA LUGEMIST PRAKTISEERITI NÕUKOGUDE JULGEOLEKUS. KIRJADE SORTEERIMINE TALLINNA PEAPOSTKONTORIS. 1958.
(RAHVUSARHIIV)

KGB KASUTAS TELEFONISIDET ENDA HUVIDES, KUULATES TELEFONIKÕNESID PEALT. TELEFONISTID TÖÖS. 22. JAANUAR 1958.
(RAHVUSARHIIV)

POTT KIRJAÜMBRIKE LAHTIAURUTAMISEKS.
(OKUPATSIOONIDE MUUSEUM)

VÄLISMAAGA KIRJAVAHETUSE KONTROLLI OSAKOND OLI BALTI JAAMAS KÕRGE HOONE VIIENDAL KORRUSEL. SEAL TÖÖTAS KA J. KÄBINI NAINE. KUI KUSKIL KIRJAS OLI MIDAGI, MIS VÕIMUDELE TUNDUS KAHTLANE, AVATI KOHE SELLE INIMESE KOHTA TOIMIK.
(OKUPATSIOONIDE MUUSEUM)

VANEMATE PATTUDE NUHTLEMINE LASTE KAELA

Nõukogude kord võttis kasutusele mõiste „endised inimesed“ (бывшие люди). Nii nimetati eelneva riigikorra ametnikke, ärimehi ja omanikke, sõjaväelasi ja politseinikke. Nad kuulusid represseerimisele. Kuid sellega ei piirdutud: vanemate patte nuheldi ka laste kaela. Vanemate päritolu, staatust jms võeti arvesse töölevõtmisel, ülikooli astumisel, korterisaamise ja autoostujärjekordade koostamisel. Hakkas toimima „sotsiaalne mehaanika” – töölisklassi eelistamine. lsikuandmete kogumine ja töötlemine oli orienteeritud sellele eesmärgile ning inimeste kohta säilitatavates andmetes oli kirjas nende sotsiaalne päritolu ja kuuluvus NLKPsse või komsomoli.

IHALDATUD SÕIDUVAHENDI SOETAMISEKSPIDI OLEMA AUTOOSTULUBA. PUHTADANKEETANDMED ANDSID JÄRJEKORRASPAREMA POSITSIOONI. AUTOKAUPLUSTALLINNAS PÄRNU MAANTEEL. 1955.
(RAHVUSARHIIV)

EESTI VABARIIGI PRESIDENDI LAPSELAST EI LASTUD ALGUL KÕRGKOOLI, HILJEM VALLANDATI TA TÖÖLT POLIITILISTEL MOTIIVIDEL. K. PÄTSI AUSAMBA TAASAVAMINE TAHKURANNAS. KÕNEGA ESINEB PRESIDENDI LAPSELAPS, PATENDIAMETI DIREKTOR M. PÄTS. 25. JUUNI 1989.
(RAHVUSARHIIV)

STSEEN V. GROSSI NÄIDENDIST „ANKEET“.
VASAKULT V. RATASSEPP PEAINSENER O. HÄRMI, M. LUTS PARTEIORGANISAATOR R. MARIPUU NING R. NUUDE KOMBINAADI DIREKTOR P. SAARE ROLLIS. 1953.

(RAHVUSARHIIV)

LIIKUMISVABADUSE PIIRAMINE:
PASSIREŽIIM

NSV Liidus oli lisaks välispassile ka sisepass, mis reguleeris liikumist riigisiseselt. Passirežiimi rikkumisele tuginedes saadeti Eestist 1947. aastal Siberisse välja soomlased ja Peipsi-tagustele aladele ingerisoomlased, kellele tehti vastav märge passi. Siberisse saadetutel ja poliitvangidel oli pärast vabanemist keelatud elada nt suuremates linnades, mõnel juhul ei lubatud neid üldse Eesti NSV territooriumile. Majavaldajatel oli kohustus registreerida majaraamatutesse külalised ja isikud, kes jäid peatuma või elama sinna kauemaks kui kolmeks päevaks. Passirežiimi täitmist jälgis miilits.

TALLINNA MERERAJOONI SISEASJADE OSAKONNA PASSIJAOSKAONNA VANEMINSPEKTORID MIILITSAKAPTEN L. MIHHAILOVA JA MIILITSA NOOREMLEITNANT M. KOUGIJA VÄLJAANTAVAID PASSE KONTROLLIMAS. JAANUAR 1976.
(RAHVUSARHIIV)

TEATIS NR T-120 20. NOVEMBER 1956, J. TAMMELE ELAMISLOA ANDMISEST KEELDUMISE KOHTA, ENSV SM MV PASSIREGISTREERIMISOSAKONNA ÜLEMA ASETÄITJA LAUGASSON.
(OKUPATSIOONIDE MUUSEUM)

PIIRATUD LIIKUMISVABADUSEGA ISIKU TOIMIK. 1974.
(RAHVUSARHIIV)

TALLINNA KESKLINNA PIIRKONNA MAJARAAMAT. SISSEKIRJUTUSI KONTROLLIS MIILITS. SISSEKIRJUTUSETA ISIKUD FIKSEERITI JA SELLE KOHTA TEHTI VASTAV MÄRKUS.
(ERAARHIIV)

LIIKUMISVABADUSE PIIRAMINE:
PIIRITSOON

Nõukogude ajal kuulusid piiritsooni kõik saared Soome ja Riia lahes ning Mandri-Eesti rannaäärsed alad. Määratleti piiritsoonis elamise ja liiklemise kord. Rannavööndis võis liikuda ainult Eesti NSV Siseministeeriumi miilitsaorganite väljastatud passiga, milles oli kohaliku piirivalve märge ja mis oli tembeldatud erilise pitsatiga. Kohalikud võimuorganid olid kohustatud koostöös piirivalvega seadma randades üles piiritsooni märgistuse. Inimestel oli keelatud võtta enda juurde korterisse ajutisi elanikke.

Tavalisest veelgi enam oli kitsendatud välismaale reisimine. Enne paberite kooskõlastamist oli välismaale sõiduks vaja ka töökoha ametiühingu esimehe ja partei algorganisatsiooni sekretäri iseloomustusi. Selleks tuli täita hulganisti pabereid, millele pidid andma heakskiidu EKP Keskkomitee, KGB ja siseministeerium.

PIIRITSOONI ULATUS EESTI NSVMANDRIOSAS.1967. (REPRODUKTSIOON)

LÄHEMALT TUTVUMISEKS KLIKI IKOONILE

[rev_slider_vc alias=”kaart”]

VABA LIIKUMISE JA VÄLISMAALE REISIMISE PIIRAMINE

Piiritsoon rannikuala ja saartega oli Eesti elanikele ,,lukus” kuni NSV Liidu kokkuvarisemiseni. Saaremaale, Hiiumaale ja teistele saartele pääses vaid vastavate lubadega, mida kontrollis piirivalve.

Reisimine välismaale oli piiratud. Peeter Volkonski tippmuusikust isa emigreerus küll seaduslikult, kuid temastki sai nõukogulikus kaanonis ,,kodumaa reetur”. Selliste inimeste lähisugulastest said inimesed, keda kutsuti ,,nevõjezdnoi” – nii kutsuti inimesi, kes ei saanud välismaale reisida ja nende tegevusel hoiti ka rangemalt silma peal.

ÜKS VIIMASEID LUBASID HIIUMAALE SUGULASTE KÜLASTAMISEKS, MIS VÄLJASTATI VAHETULT ENNE NSV LIIDU KOKKUVARISEMIST. KÜLASTUSLOALE TULI MÄRKIDA KA KAASASOLEVAD ALAEALISED ISIKUD. 1991.
(ERAKOGU)

KGB KARTOTEEGIKAARDID, KUS FIKSEERITUD VÄLJASÕIDUKEELUD VEEL 1989. JA ISEGI 1991. AASTAST.
(RAHVUSARHIIV)