Vabaduste piiramine

VÄLJENDUS- JA MÕTTEVABADUSE PIIRAMINE

KÕNE- JA KOOSOLEKUVABADUSE PIIRAMINE

Nõukogude Liidu konstitutsioonis oli lubatud „sõna-, trüki- ja koosolekute vabadus ning õigus ühineda organisatsioonidesse“. Kuigi seda põhimõtet valjult kuulutati, ei olnud lubatud pidada teisi avalikkusele suunatud poliitilisi koosolekuid ega kõnesid kui neid, mis toimusid valitseva kommunistliku partei ja selle allorganisatsioonide tegevuse raames. Selle asemel olid kohustuslikud demonstratsioonid partei ja valitsuse kiituseks rahvusvahelisel töörahvapühal 1. mail ja oktoobripühal 7. novembril. Eestis on omaalgatuslikud poliitilised piketid ja meeleavaldused siiani jõuetud, sest kohustuslikus korras miitingutel käimised püsivad rahva mälus tüütute ja ebameeldivate sündmustena.

TALLINNA GARNISONI SÕDURID MAIPARAADIL VÕIDU VÄLJAKUL. 1. MAI 1955. (RAHVUSARHIIV)

OKTOOBRIPARAAD. LOOSUNG „ELAGU SUUR OKTOOBRIREVOLUTSIOON“ JA TÜLPINUD NÄOD. 1970NDAD. (RAHVUSARHIIV)

MÄRJAMAA KESKKOOLI VIIB KLASSI ÕPILASED NSV LIIDU KONSTITUTSIOONIPÄEVALE JA ÜLELIIDULISE LENINLIKU KOMMUNISTLIKU NOORSOOÜHINGU (ÜLKNÜ EHK KOMSOMOL) 61. AASTAPÄEVALE PÜHENDATUD KOHUSTUSLIKUL HOOGTÖÖPÄEVAKUL MÄRJAMAA SOVHOOSIS KARTULEID VÕTMAS. SEPTEMBER 1979. (RAHVUSARHIIV)

EELTSENSUUR – LOOMEVABADUSE PIIRAMINE

Tähtajalised esinemis- ja avaldamiskeelud kergemate poliitiliste üleastumiste korral olid tavalised. Lisaks toimusid muusikute iga-aastased „tarifitseerimised“ – vastava komisjoni ees näidisrepertuaari esitamised, mille põhjal otsustati muusikutele esinemisvõimaluse andmine või sellest keeldumine. Tarifitseerimise kaudu praakisid võimuesindajad juba eelnevalt välja neile ebasobivad esinejad.

EESTI RAADIO JA EESTI TELEVISIOONI JALGPALLIMATŠ, ANSAMBEL PROPELLER, DÜNAMO STAADION, KADRIORG.
1980.
(ERR ARHIIV)

LUULETAJA A. MÜLLER. ENAM POLE ESINEMISKEELDE. DEMOKRAATLIKES ÜHISKONDADES ON NEED HARULDASED JA PEAVAD OLEMA HÄSTI PÕHJENDATUD. MAI 2002. (RAHVUSARHIIV)

ANSAMBEL PROPELLER: A. VARTS, P. MALKOV, P. VOLKONSKI, P. MÄÄRITS, P. KUULBERG, JALGPALLIMATŠ EESTI TELEVISIOONI JA EESTI RAADIO MEESKONNA VAHEL. 1995. (ERR ARHIIV)

Nõukogude ajal kasutati seoses rokkmuusikuga tihti väljendit „sai esinemiskeelu“. Näiteks keelati Peeter Volkonskil Eesti NSV kultuuriministri käskkirjaga kõik avalikud esinemised. Ta pandi pärast ansambli Propeller jalgpallimatši kontserti 1980. aastal keelu alla mitte ainult muusikuna, vaid tal keelati ka näitlejana teatris esineda. Keeld kestis viis aastat – kuni 1985. aastani!

Vanemuise näitleja ning hilisem tuntud rokkar Aleksander Müller (1947–2013) esines 1976. aastal Viljandi rokifestivalil. Tal keelati Jüri Üdi tekstile kirjutatud laulu „Narkomaan“ esitamine, kuid ta kandis selle siiski tohutu menuga ette. Järgnes loomulikult aastane esinemiskeeld.

SÜDAMETUNNISTUSE VABADUSE PIIRAMINE

Nõukogude võim natsionaliseeris kirikute vara ja piiras koguduste tegevust ja majanduslikke võimalusi (hoolekande, laste- ja naistetöö keeld, põhikirjas ettenähtud organite koosoleku pidamine täitevkomitee loal, suured, ruumala järgi arvutatavad üürid pühakoja kasutamise eest, tavalisest kuus korda kõrgem elektrihind ja kohustuslikud ülekanded rahva annetustest NSVL välispropaganda tegemiseks Rahufondi kaudu). Stalini surma järel, kui paljud tulid Siberist tagasi ja olud veidi vabamaks muutusid, kasvas vaimulike talituste arv. Järgnes usuvastane kampaania. Riigi rahaga toimus massiline võitleva ateismi kampaania, vaimuliku kirjanduse väljaandmine oli võimatu. Lubati väike arv kalendreid kirikupühadega ja laululehti. Välismaalt vaimuliku kirjanduse toojaid koheldi salakaubavedajatena.

AVALDUS USUKULTUSASJADEVOLINIKULE. JAANUAR 1970. (EELK KONSISTOORIUMI ARHIIV

JÕULUD KAARLI KIRIKUS. DETSEMBER 1968. (EELK TALLINNA TOOMPEAKAARLI KOGUDUSE ARHIIV)

Vaatamata kiriku surumisele ühiskonna äärealale olid kalmistupühad ja jõuluõhtu teenistused rahvarohked. Seal kuulutatud lepituse ja jõulusõnum oli vastukaaluks igapäevaelus raadiost kuuldavale ja lehest loetavale propagandale.

Kirikuskäimisega oli seotud aga risk. Juba anonüümne pealekaebus võis kanda ettevaatamatu kodaniku musta nimekirja ja tema tegevust asuti senisest tähelepanelikumalt jälgima. Vähegi vastutusrikkamal kohal töötanu võis lausa kaotada töö. Õpilaste puhul oli olukord veelgi tõsisem. Kirikud olid jõulude ajal õpetajate ja usinate kommunistlike noorte piiramisrõngas. Vahelejäämise korral võidi õpilane isegi koolist välja heita.

KÜLM SÕDA, PROPAGANDA JA KONTRAPROPAGANDA

Tavaks sai vaenulike raadiojaamade segamine. Teise maailmasõja järel NSV Liidu ja lääne vahel puhkenud külma sõja üheks komponendiks olid meediaründed. Propagandale vastati vastupropagandaga. Erilist meelehärmi valmistasid NSV Liidule vaenulikud raadiojaamad: Vaba Euroopa, Ameerika Hääl ja Vabadusraadio. Nende kuulamise takistamiseks rakendati tööle segajad ehk summutamisjaamad.

Soome televisioon oli enam-vähem nähtav kohalike televiisorite ja vastuvõtjatega Põhja-Eestis alates 1960ndatest. 1982. aasta 6. aprillil nõudis EKP Keskkomitee Büroo „kodanliku televisiooni vastu peetava võitluse“ tõstmist ideoloogiatöötajate tähtsaimate ülesannete kilda.

PROPAGANDAPLAKAT
(OKUPATSIOONIDE MUUSEUM)

AJUPESU LASTEAIAST ÜLIKOOLINI

Ajupesu tähendas sunniviisilist ja vägivaldset kommunistliku ideoloogia ja nõukogulike hoiakute, veendumuste ja seisukohtade järjekindlat pealesurumist. Ajupesule allutatu tunde- ja tahteelu pidi muundama nõukogude inimese justkui uue inimliigi homo soveticuse omaks, kellel ei tohtinud olla ei rahvuslikke ega religioosseid ideaale. Süüdistused rahvusluses või usklikkuses võisid tuua kaasa repressioone. Ajupesu rakendati lasteaiast ülikoolini. Esimestes propageeriti lihtsamates vormides nõukogulikke eluhoiakuid, ülikoolides olid kohustuslikud NLKP ajalugu, dialektiline ja ajalooline materialism, sotsialismi poliitökonoomia ja teaduslik kommunism.

NOORTESSE SÜSTITI MAAST MADALAST ARUSAAMA, NAGU OLEKS NLKP MEIE AJASTU MÕISTUS, AU JA SÜDAMETUNNISTUS. PIONEERITERVITUS EKP TARTU LINNAORGANISATSIOONI XXVI KONVERENTSILE. 17. DETSEMBER 1983. (RAHVUSARHIIV)

OKTOOBRILAPSI JA PIONEERE VALMISTATI ETTE KOMMUNISTLIKKU NOORSOOÜHINGUSSE ASTUMISEKS. ELKNÜ PAIDE RAJOONIORGANISATSIOONI XXIII KONVERENTSIST OSAVÕTJAID TERVITAVAD OKTOOBRILAPSED JA PIONEERID. DETSEMBER 1986. (RAHVUSARHIIV)

PIONEERIORGANISATSIOONI 63. AASTAPÄEVALE PÜHENDATUD PIONEERIDE PARAAD. MAI 1985. (RAHVUSARHIIV)

KEELATUD KIRJANDUS

1940, kohe pärast Eesti vägivaldset liidendamist NSV Liiduga, asuti koostama keelatud raamatute nimekirju. Raamatute hävitamisele asuti 1941. aasta mais. Töö käis üsna primitiivselt. Köited kas lõiguti nugadega puruks või pandi pakule ja hakiti kirvega peeneks. Seejärel topiti saadud makulatuur kottidesse ja läkitati utiili, peamiselt paberivabrikuisse. Raamatute hävitamine jätkus ka sõjajärgsel perioodil.

Sajad Eesti ja maailma klassikasse kuuluvad teosed loeti „nõukogudevaenulikuks“. Eriti masendavalt mõjus selliste Eesti Vabariigi ajal välja antud suurteoste hävitamine nagu „Eesti entsüklopeedia“, „Suur Piibel“ või Voldemar Vaga “Üldine kunstiajalugu”.

Raamatukogude juurde moodustati erihoidlad, kus hoiti trükiseid, mida arvati olevat „nõukogudevaenulikud“.

PÄRAST RAAMATUTE HÄVITAMIST: LOOSUNGINA ESITATAKSE NÕUANDEID, MIDA LUGEDA. MÕISTAGI NÕUKOGUDE KIRJANDUST. KÜLASTAJAD VILJANDI RAJOONI ÕISU RAAMATUKOGUS. DETSEMBER 1951. (RAHVUSARHIIV)

„NÕUKOGUDE RAAMAT ON TEADMISTE AMMUTAMISE RIKKALIK ALLIKAS. TUDU KÜLANÕUKOGU RAAMATUKOGUHOIDJA A. PIKKA VESTLEB LUGEJATE AKTIIVIGA.“ JAANUAR 1951. (RAHVUSARHIIV)