UUED INDIVIDUAALELAMUD VÄNDRAS. OKTOOBER 1956.
(RAHVUSARHIIV)
PÄRNU BUSSIPARGI TÖÖTAJAD PÄRAST PÄRNU AUTOBUSSILIINIDE AKTSIASELTSI SIDE NATSIONALISEERIMIST. 1940.
(RAHVUSARHIIV)
Võimu suhtumine omandisse ja töösse oli ideoloogiline. Sotsialistlikuks tunnistati riiklik-ühiskondlik ja kolhooslik- kooperatiivne omand. Isiklik omand oli ettenähtud kodanike materiaalsete ja kultuuriliste vajaduste rahuldamiseks. Selleks oli töötulu, säästud, elamu või selle osa ja kodune abimajand, samuti koduse majapidamise ja tarbimise ning isikliku kasutamise ja mugavuse esemed. Kodaniku vara ei võinud kasutada mittetöise tulu saamiseks. Mittetöine tulu oli ka ebaseadusliku tööga (näiteks registreerimata kodukäsitöö või lubatud normi ületav kariloomade pidamine) saadud tulu. Selle saamise vahendid kuulusid tasuta äravõtmisele. 1960ndate alguses oli ka kampaania mittetöise tuluga ehitatud majade ja ostetud autode äravõtmiseks.
PÕLLUMAJANDUSLIK ARTELL OLI NSV LIIDUS ÜKS SOTSIALISTLIKU KOLLEKTIIVSE TÖÖ VORME, MIS EELNES REEGLINA KOLHOOSIDELE. VALGA RAJOONI ESIMESE MAI PÕLLUMAJANDUSLIKU ARTELLI SEATALITAJA V. RISTOLAINEN, KES ASTUS HILJUTI KOOS OMA PEREGA KOLHOOSI. VALGA RAJOON. NOVEMBER 1956.
(RAHVUSARHIIV)
Kollektiviseeritud põllumajanduse suutmatus toota piisavalt toiduaineid viis riigi kahepalgelise suhtumiseni: kampaaniad kontrollimaks kodumajapidamistele lubatud normidest kinni- pidamist ja üleliigse äravõtmiseks vaheldusid eratootmise soodustamise ja kokkuostu arendamisega. Kuna raskusi oli ka aedviljadega, arendati tööliste ja teenistujate kollektiivaia- pidamist. Selleks eraldatud maatükkidel lubati esialgu ehitada ainult 10–20 m² pindalaga hooneid.
NSV Liidus oli puudu ka tarbekaupadest. Lubatud kodu- ja käsitööndus oli seotud keeldude ja piirangutega, millest üleastumine oli karistatav. Karmilt karistatav oli ka kaubanduslik vahendus ehk maaklerlus. Keelatud individuaalse töise tegevuse eest võidi määrata kuni viis aastat vabadusekaotust ühes vara konfiskeerimisega.
TÄNAVAKAUBANDUS TALLINNAS. NÕUKOGUDE MAJANDUS- JA TOITLUSTUSSÜSTEEMI KOKKUVARISEMISEST TEKKINUD TÜHJA KOHTA RUTTASID TÄITMA VÄIKETOOTJAD. 3. AUGUST 1990.
(RAHVUSARHIIV)
Võimu suhtumine omandisse ja töösse oli ideoloogiline. Sotsialistlikuks tunnistati riiklik-ühiskondlik ja kolhooslik-kooperatiivne omand. Isiklik omand oli ettenähtud kodanike materiaalsete ja kultuuriliste vajaduste rahuldamiseks. Selleks oli töötulu, säästud, elamu või selle osa ja kodune abimajand, samuti koduse majapidamise ja tarbimise ning isikliku kasutamise ja mugavuse esemed. Kodaniku vara ei võinud kasutada mittetöise tulu saamiseks. Mittetöine tulu oli ka ebaseadusliku tööga (näiteks registreerimata kodukäsitöö või lubatud normi ületav kariloomade pidamine) saadud tulu. Selle saamise vahendid kuulusid tasuta äravõtmisele. 1960ndate alguses oli ka kampaania mittetöise tuluga ehitatud majade ja ostetud autode äravõtmiseks.
KOKKUOST. RAPLA RAJOONI INDIVIDUAALLEHMADE OMANIKUD KOKKUOSTUPUNKTI VIIMISEKS PIIMA ÄRA ANDMAS. 1987.
(RAHVUSARHIIV)
NSV Liidus kehtinud ideoloogia kohaselt kaitsesid riiklikud ametiühingud töötajaid ja nende õigusi. Tegelikkuses moodustasid nad kommunistliku repressiivaparaadi ühe osa. Ametiühingud ühelt poolt kontrollisid töötajaid, teisalt jagasid neile hüvesid, nagu puhkusevõimalusi või auto- ja telekaostulube. Olukorras, kus riik määras kellegagi nõu pidamata nii üksikisiku töötingimused, palga kui ka maksud, ei saanud rääkida ametiühingute rollist töötajate õiguste kaitsel. Nõukogude ametiühingud pole võrreldavad demokraatlike riikide töötajate organisatsioonidega, kes peavad oma liikmete eest palgakõnelusi, jälgivad tööturvalisust või seisavad laiemalt töötajate poliitiliste ja sotsiaalsete õiguste eest.
NÕUKOGUDE AMETIÜHINGUD EI ESINDANUD TÖÖTAJATE HUVE, VAID OLID OSA VÕIMUAPARAADIST JA MITTETURUMAJANDUSLIKUST ÜMBERJAGAMISMEHHANISMIST. EESTI NSV AMETIÜHINGUTE NÕUKOGU HOONE. 1984.
(RAHVUSARHIIV)
