Kuni Teise maailmasõjani lähtuti arusaamast, et inimõiguste sisu, eriti aga nende ulatuse kindlaksmääramine kuulub riigi sisekompetentsi. Seda arusaama sundis revideerima rassi-, rahvus- ja poliitiliste rühmade ebainimlik jälitamine natsionaalsotsialistlikul Saksamaal ja kommunistlikus Nõukogude Liidus.
10. detsembril 1948 võttis ÜRO Peaassamblee vastu inimõiguste ülddeklaratsiooni. NSV Liit ja tema satelliitriigid ei hääletanud selle poolt, kuna nendes riikides rikuti peaaegu kõiki inimõigusi.
INIMÕIGUSTE DEKLARATSIOONI TÖÖRÜHMA PRESSIKONVERENTS. E. ROOSEVELT JA C. MALIK.
(© UNITED NATIONS 1948)