1950ndate teisest poolest muutusid arvukaimaks KGB jälitatavaks kontingendiks dissidendid ehk teisitimõtlejaid. KGB jälitas ja vahistas isikuid, kes lugesid või vahendasid lääneriikides valminud tekste, avaldasid poolehoidu läänele, juhtisid tähelepanu inimõiguste rikkumisele või nõudsid demokraatiat. Peamine dissidentide väljendusvorm oli samizdat ehk omakirjastuslikud kirjutusmasinal kirjutatud väljaanded.

Eesti dissidentlus lähtus peamiselt Eesti iseseisvuse taastamise ideest, nõudes okupatsiooni lõpetamist. Nõukogude režiim ilmutas harukordset sallimatust teisitimõtlemise suhtes. Paljud dissidendid mõisteti kriminaalkorras süüdi.

Marksistliku definitsiooni järgi on õigus valitseva klassi tahe. Nõukogude õigus aga uus, kvalitatiivselt kõrgem õigus, sest väljendab laiade, seni ekspluateeritud masside tahet, kelle eelsalgaks on kommunistlik partei. Nii oli Nõukogude õigusesse sisse kodeeritud ebaõiglus ja inimvaenulikkus. Nõukogude õigussüsteem kui totalitaarse riigi tööriist teenis üksnes valitseva ainupartei – NLKP – huve. Nõukogude õiguses puudus ka üldtunnustatud printsiip – kõik on seaduse ees võrdsed.

Teisitimõtlejate ja poliitiliste vastaste ning välismaalastega suhtlejate (nt need, kellel sugulased välismaal) suhtes rakendati varjatud jälgimist. Seda teostasid vastavad KGB struktuuriüksused.

Kirjavahetuse kontrollimine algas Nõukogude korra kehtestamisel. Samuti rakendati telefonikõnede pealtkuulamist.

Demokraatlikes õigusriikides kuulub varjatud jälgimine politsei töömeetodite hulka ka tänapäeval, kuid see on õigusaktidega reguleeritud. Nõukogude Liidus oli see inimõiguste rikkumine, kuna toimus valimatult, kontrollimatult, kindlaid reegleid järgimata ja poliitilistel eesmärkidel.

Nõukogude kord võttis kasutusele mõiste „endised inimesed“ (бывшие люди). Nii nimetati eelneva riigikorra ametnikke, ärimehi ja omanikke, sõjaväelasi ja politseinikke. Nad kuulusid represseerimisele. Kuid sellega ei piirdutud: vanemate patte nuheldi ka laste kaela. Vanemate päritolu, staatust jms võeti arvesse töölevõtmisel, ülikooli astumisel, korterisaamise ja autoostujärjekordade koostamisel. Hakkas toimima „sotsiaalne mehaanika” – töölisklassi eelistamine. lsikuandmete kogumine ja töötlemine oli orienteeritud sellele eesmärgile ning inimeste kohta säilitatavates andmetes oli kirjas nende sotsiaalne päritolu ja kuuluvus NLKPsse või komsomoli.

NSV Liidus oli lisaks välispassile ka sisepass, mis reguleeris liikumist riigisiseselt. Passirežiimi rikkumisele tuginedes saadeti Eestist 1947. aastal Siberisse välja soomlased ja Peipsi-tagustele aladele ingerisoomlased, kellele tehti vastav märge passi. Siberisse saadetutel ja poliitvangidel oli pärast vabanemist keelatud elada nt suuremates linnades, mõnel juhul ei lubatud neid üldse Eesti NSV territooriumile. Majavaldajatel oli kohustus registreerida majaraamatutesse külalised ja isikud, kes jäid peatuma või elama sinna kauemaks kui kolmeks päevaks. Passirežiimi täitmist jälgis miilits.