19. detsembril 1978 võttis EKP Keskkomitee vastu salajase otsuse, mis kuulutas partei põhitaotluseks eesti keele avaliku kasutamise piiramise ja eestlaste kakskeelsuse. See tõstis veel niigi esiplaanil olnud venelaste ja vene keele staatust. Venekeelseteks muutusid dokumentide blanketid avalikus sfääris, teenindusasutustesse võeti tööle umbkeelseid venelasi.

Eestisse rajati migratsioonipumbana toimivat suurtööstust, mille tooraine toodi sisse NSV Liidu teistest piirkondadest ja mille toodangut ei vajatud Eestis, mistõttu see veeti välja. Üleliidulise alluvusega ettevõtteid juhiti Moskvast ja vene keeles. Suur osa sealsetest ametikohtadest täideti venelastega.

Kodanikuühiskonna moodustavad kodanike algatusel ning kehtivate õigusnormide raames loodud vabatahtlikud organisatsioonid, ühendused ja liikumised. NSV Liidus olid kodanikuühiskonna ilmingud piiratud ning riigi ja kommunistliku partei range kontrolli all. Asutada ja tegutseda lubati väga spetsiifiliste eesmärkidega ühendusi ning neidki lubati juhtima vaid kommunistliku partei liikmed. Näiteks loodi 1966. aastal Eesti Looduskaitse Selts, kuid selle loomise initsiaator Jaan Eilart mõistis, et parteituna ei saa ta organisatsiooni etteotsa pürgida ning seltsi esimeheks sai Edgar Tõnurist – nomenklatuuri kuuluv kommunist, ENSV Ministrite Nõukogu aseesimees. 1967. aastal lubati pärast kümme aastat kestnud riigipoolseid takistusi asutada Eesti NSV Jahimeeste Selts, kuid see toimus partei- ja riigiorganite juhtimisel. Ühingu põhimäärust jahindusorganisatsioonidele arutada ei antud. Ajavahemikul 1949–1957 olid Eestis loodud ka vabatahtlikud tuletõrjeühingud, ent needki töötasid parteiorganite ja nõukogude juhtimisel. M. Gorbatšovi kampaania ajal asutati sundkorras näiteks karskusühingute allorganisatsioonid ettevõtetes. Seega – omaalgatuslikkust ei lubatud mitte ühelgi tasandil, kõikjal kaasati organisatsioonide juhtimisse parteilased ja riigiametnikud.