Eesti väljarände ajalugu
EESTLASTE VÄLISKOGUKONNAD KUJUNESID KOLME SUURE RÄNDELAINE KÄIGUS.
Enne 19. sajandit elas eestlasi välismaal vähe: 1850. aastal elas Eesti alal umbes 660 000 eestlast, võõrsil hinnanguliselt ligi 30 000.
ESIMENE VÄLJARÄNDELAINE ALGAS 19. SAJANDI KESKPAIGAS
Venemaale ning kestis Esimese maailmasõjani. Sel ajal elas Venemaal ligikaudu 20% kõikidest eestlastest (joonis 11).
JOONIS 11
Väljaspool kodumaad elavate eestlaste osakaal (%), 1800–2015.
Allikas: Inimarengu aruanne 2016/2017
TEINE VÄLJARÄNDELAINE
AJENDATUD TEISEST MAAILMASÕJAST
ja suundus läände. Massiküüditamised Teise maailmasõja ajal ja järel suurendasid eestlaste arvu Venemaal.
KOLMAS EHK PRAEGUNE VÄLJARÄNDELAINE
ALGAS EESTI ISESEISVUSE TAASTAMISEGA 1991. AASTAL ulatusliku tagasirändena Venemaale, vaibus seejärel ning kasvas hüppeliselt pärast Euroopa Liiduga ühinemist 2004. Taas lahkuti peamiselt läände.
Väljaspool kodumaad elab ligikaudu 200 000 eestlast, mis moodustab 16–17% kõikidest eestlastest.
VÄLJARÄNNANUTE TAGASITULEK
Pärast Vabadussõda pöördus Venemaalt, eelkõige Peterburist, Eestisse tagasi seal kõrghariduse omandanud noor, haritud ja elujõuline eestlaskond, kes asus äsja rajatud Eesti riiki üles ehitama.
Ühtekokku pöördus tagasi umbes 37 500 tuhat inimest.
Uus ja veelgi suurem tagasiränne toimus pärast Eesti okupeerimist Nõukogude Liidu poolt.
Kokku naasis Eestisse ligikaudu 53 000 eestlast, peamiselt 1940. ja 1950. aastatel.
Väiksemas mahus tagasiränne jätkus Nõukogude aja lõpuni.
Sarnane olukord tekkis
1990. aastate alguses, kui koju saabunud rahvuskaaslased
aitasid kaasa iseseisva Eesti taastamisele.
Tagasirännanud eestlaste arv oli 1990. aastatel 1000 ringis.
NÕUKOGUDEAEGNE SISSERÄNNE
Nõukogude ajal (1944–1991) saabus Eestisse massiliselt inimesi Nõukogude Liidu teistest piirkondadest (Venemaalt, Ukrainast, Valgevenest jm).
Sisserännet põhjendati tööjõuvajadusega, kuid selle taga oli ka soov haarata uued alad sisserännanute abil kindlamalt Nõukogude Liidu koosseisu.
MASSILISE SISSERÄNDE TULEMUSEL KASVAS JÕUDSALT EESTI ELANIKE ARV.
Kui 1934. aasta rahvaloenduse ajal elas Eestis 1,13 MILJONIT INIMEST, siis 1989. aasta rahvaloenduse ajal elas siin 1,57 MILJONIT INIMEST.
Samal ajal langes eestlaste osakaal 90%-lt 62%-le
(joonis 12).
Seda sisserännet võib pidada
kolonisatsiooniks ja see oli vastuolus
rahvusvahelise õigusega, mis keelab teise riigi kodanikke okupeeritud territooriumile asustada.
Suuremate objektide ehitajateks olid sageli sisserännanud. Püssi puitlaastplaatide tehase ehitajad (vasakult) V. Zmitritšenko, V. Tšelmodejev, N. Antssen, V. Zavjalov ja M. Sass. Oktoober 1981. (Eesti Rahvusarhiiv)
JOONIS 12
Eestlaste osakaalu muutus Eestis, 1934–2016.
Allikas: Statistikaamet
ESIMENE VÄLJARÄNDELAINE
1897. AASTA RAHVALOENDUSE AJAL elas Vene impeeriumis väljaspool Eesti alasid umbes 110 000 EESTLAST, Eesti iseseisvumise ajal 1918 oli neid ligikaudu 200 000.
ALLES 1849. AASTA LIIVIMAA JA 1856. AASTA EESTIMAA
talurahvaseadused
andsid liikumisvabaduse
linnadesse ja teistesse kubermangudesse.
TÄIELIKU LIIKUMISVABADUSE KOGU
VENEMAA PIIRIDES andis 1863. aasta passimäärus.
Enamik Venemaale suundunud eestlasi asus elama
Peterburi linna ja naaberkubermangudesse.
RÄNNET VENEMAALE
toetas Eesti sidumine Venemaa raudteevõrgustikuga,
väljarändamist toetas ka keskvalitsuse kava riigi inimtühjad alad
koloniseerida.
SIBERISSE SAADETI SÜÜDIMÕISTETUID,
põhiosa rändest oli aga
vabatahtlik.
Ümberasujatele tehti soodustusi ja pakuti toetusi.
MAAPIIRKONDADESSE
VÄLJARÄNDAJATEST SAID MAAOMANIKUD.
JOONIS 13
Eestlaste rändesuunad Venemaal, 1858–1918.
Allikas: Kulu 1992
EESTLASI ÜHENDAVAT ROLLI TÄITIS VÕÕRSIL KA KIRIK, mis oli ühteaegu nii usuelu, koolihariduse kui ka kogukonna keskus.
Esimese väljarändelaine ajal koondusid ühest Eesti piirkonnast pärit eestlased tihti ka Venemaal ühte asundusse, mis aitas neil suhtlusvahendina emakeelt ja kohati isegi kodumurret säilitada.
19. SAJANDI RÄNNE
VENEMAALE
VÄLJARÄNDELE AITAS KAASA
pärisorjuse kaotamine 1816. aastal Eestimaa ja
1819. aastal Liivimaa kubermangus.
PÄRISORJUSE KAOTAMINE EI ANDNUD KOHE LIIKUMISVABADUST.
Algul oli linnadesse või väljapoole kubermangu elama
asumise võimalus seotud meeshingede arvuga kubermangus.
1936.–1939. aastal toimus Nõukogude Liidus
uus repressioonide laine, mis haaras nüüd ka keskmikke ja kehvikuid.
LÕPETATI EESTIKEELSE KOOLIHARIDUSE ANDMINE.
Sundkollektiviseerimine, repressioonid ja eesti koolide
sulgemine andsid tugeva
hoobi eestlusele Venemaal.
Eestlasi rändas Venemaale mõningal määral ka Nõukogude ajal, kuid Eestisse tagasirände ning Venemaal sulandumise tulemusel on.
Venemaa eestlaste arv on tänaseks kahanenud kunagiselt
200 000-LT VÄHEM KUI 20 000-LE.
Venemaal elab veel vaid iga kümnes väljaspool kodumaad
elav eestlane
(joonis 15).
REPRESSIOONID VENEMAAL
Olukord Venemaa eesti külades hakkas muutuma pärast Eesti iseseisvumist, kui tihedad sidemed kodumaaga katkesid.
1927. AASTAL ALGAS PÕLLUMAJANDUSE KOLLEKTIVISEERIMINE
ning talunikud jagati kolme klassi:
JÕUKAD EHK KULAKUD
Kulakud (u 15%) kui klass kuulus likvideerimisele.
KESKMIKUD
KEHVIKUD
JOONIS 15
Venemaa eestlaste osakaalu muutused kõigi väljaspool kodumaad elavate eestlaste seas (%), 1800–2011.
Allikas: Statistikaamet
