Euroopa rändekriis
Uuesti hakkas põgenike arv kasvama 2010. aastatel.
Hüppeline kasv toimus 2015. aasta teisel poolel ning seda on hakatud nimetama Euroopa rändekriisiks. Euroopa Liidu riikides otsis kahel aastal rahvusvahelist kaitset kokku ligikaudu 2,5 miljonit inimest (joonis 9).
JOONIS 9
Varjupaigataotluste arv Euroopas, 1998–2016.
Allikas: Eurostat
Kõige rohkem esitati taotlusi
Saksamaale, Itaaliale jt Euroopa jõukamatele riikidele,
kus oli ees ka rahvuskaaslaste kogukondi.
Kõige enam oli varjupaigataotlejaid Süüriast, Afganistanist ja Iraagist.
KÕIGE ENAM said rahvusvahelist kaitset Süüria, Iraagi ja Afganistani kodanikud.
EESTI
Eesti on alates 1997. aastast andnud rahvusvahelise kaitse umbes
300 inimesele ja nende 60 pereliikmele.
Rahvusvaheline kaitse on antud peamiselt
Ukraina, Süüria, Venemaa, Sudaani, Iraagi ja Afganistani kodanikele.
Rändekriisi taust
Euroopa rändekriisi vallandajaks võib pidada
2010. aasta lõpus alanud
ARAABIA KEVADET.
Sel ajal alanud sündmuste tulemusena kukutati Tuneesia, Egiptuse, Liibüa ja Jeemeni riigipead ning Liibüas ja Süürias puhkes verine kodusõda.
SÜÜRIA PÕGENIKUD LEIDSID
ESIMESE PELGUPAIGA NAABERRIIKIDES:
Euroopa põgenikekriis ei ole aga kaugeltki veel lõppenud.
Põgenikevool hakkas raugema 2016. aasta kevadel, pärast Türgiga lepingu sõlmimist, kui Kreeka saartele saabujate arv langes u 100-le päevas.
JOONIS 10
Jordaanias (0,7 milj)
Liibanonis (1,0 milj)
ja Türgis (2,8 milj)
(joonis 10).
2015. aasta kevadel sulges Türgi piiri Süüriaga ning avas merepiiri Kreekasse, mis kandis põgenikekriisi Euroopasse.
Üle Vahemere saabujate arv jõudis haripunkti 2015. aasta oktoobris, kui mere ületas 200 000 inimest.
KRIIS EUROOPA SEES
Euroopa on silmitsi uue olukorraga, kus põrkuvad läänemaailma kaks põhiväärtust:
INIMÕIGUSED JA DEMOKRAATIA.
Kuidas kaitsta teisi hüvesid, näiteks õigust turvalisusele, iseotsustamisele ja Euroopa rahvaste väljakujunenud kultuurilisele identiteedile?
Euroopas tõi rändekriis kaasa ÕIGUSKRIISI ja see on lõhestanud Euroopa Liidu ühtsust.
Genfi konventsioonis on kirjas, et PÕGENIKEGA SEOTUD ÕIGUSED KEHTIVAD KÕIGILE ÜHTMOODI, olenemata nende rassist, päritolust, elukohast vms.
Kuid enam ei olda selle piiramatu rakendamisega nõus.
EESTI VÄLJARÄNDE
AJALUGU
Eestlaste väliskogukonnad kujunesid kolme suure rändelaine käigus.
Enne 19. sajandit elas eestlasi välismaal vähe: 1850. aastal elas Eesti alal umbes 660 000 eestlast, võõrsil hinnanguliselt ligi 30 000.
JOONIS 11
Väljaspool kodumaad elavate eestlaste osakaal (%), 1800–2015.
Allikas: Inimarengu aruanne 2016/2017
Esimene väljarändelaine
Algas 19. sajandi keskpaigas
Venemaale ning kestis Esimese maailmasõjani. Sel ajal elas Venemaal ligikaudu 20% kõikidest eestlastest (joonis 11).
KOLMAS ehk praegune väljarändelaine
Algas Eesti iseseisvuse taastamisega 1991. aastal
ulatusliku tagasirändena Venemaale, vaibus seejärel ning kasvas hüppeliselt pärast Euroopa Liiduga ühinemist 2004. Taas lahkuti peamiselt läände. Väljaspool kodumaad elab ligikaudu
200 000 eestlast, mis moodustab 16–17% kõikidest eestlastest.
Teine väljarändelaine
Ajendatud Teisest maailmasõjast
ja suundus läände. Massiküüditamised Teise maailmasõja ajal ja järel suurendasid eestlaste arvu Venemaal.
Väljarännanute tagasitulek
PÄRAST VABADUSSÕDA pöördus Venemaalt, eelkõige Peterburist, Eestisse tagasi seal
KÕRGHARIDUSE OMANDANUD NOOR, HARITUD JA ELUJÕULINE EESTLASKOND, kes asus äsja rajatud Eesti riiki üles ehitama.
Ühtekokku pöördus tagasi umbes 37 500 tuhat inimest.
KOKKU NAASIS EESTISSE LIGIKAUDU 53 000 EESTLAST, peamiselt 1940. ja 1950. aastatel. Väiksemas mahus tagasiränne jätkus Nõukogude aja lõpuni.
UUS JA VEELGI SUUREM tagasiränne toimus pärast Eesti okupeerimist Nõukogude Liidu poolt.
SARNANE OLUKORD TEKKIS
1990. aastate alguses, kui koju saabunud rahvuskaaslased aitasid kaasa iseseisva Eesti taastamisele. Tagasirännanud eestlaste arv oli 1990. aastatel 1000 ringis.
FOTO: UNGARI. PÕGENIKUD RIIGIPIIRIL BUSSI OOTAMAS.