Teine väljaränne
SUUR PÕGENEMINE 1944
EESTI KOGUKOND VÄLJASPOOL VENEMAAD
oli Eesti iseseisvusaja eel üsna väike.
KÕIGE ROHKEM EESTLASI ELAS PÕHJA-AMEERIKAS,
kuhu mindi Eesti rannikualadelt, oli ka Vene sõja- ja kaubalaevadelt põgenenud meremehi, poliitilisi väljarändajaid, kes põgenesid 1905. aasta revolutsiooni eest, ning Venemaalt edasirändajaid.
VÄIKESED EESTLASTE KOGUKONNAD
OLID ENNE EESTI RIIGI RAJAMIST
LÄTIS, SOOMES JA ROOTSIS.
Teise laiaulatusliku eestlaste väljarändelaine kutsus esile
TEINE MAAILMASÕDA.
VÄLJARÄNNE ALGAS
1939. AASTAL,
kui eestlasi läks kaasa ümberasumise korras Saksamaale siirduvate baltisakslastega.
1941. aastal toimunud järelümberasumise käigus lahkus Saksamaale veelgi rohkem eestlasi, hinnanguliselt ligi 8000.
LIIKUMINE
LÄÄNDE
RANNAROOTSLASED HAKKASID LAHKUMA 1943. AASTAL pärast Saksamaa ja Rootsi vahelise kokkuleppe sõlmimist.
PUNAARMEE LÄHENEMISEL EESTILE
põgenesid paljud tsiviilelanikud Soome ja Rootsi ning suundusid Saksamaale.
Hinnanguliselt sattus Teise maailmasõja tulemusena Eestist läände kuni
80 000 eestlast,
neist 6–9% hukkus
või suri teel.
Enam kui 40 000 Eesti kodanikku jõudis Saksamaale ja ligi 26 000 Rootsi.
Veidi üle 1000 põgeniku jõudis Austriasse ja Taani.
Kõigis neis riikides rajati põgenike ja maapagulaste laagreid, kus sinna elama asunud laagrielanikud oma saatust ootasid.
EESTLASTE VÄLJARÄNDE KÕRGAEG OLI 1944. AASTA SUVEL-SÜGISEL.
SUUR OSA ROOTSI JÕUDNUD EESTLASTEST
jäi alaliselt sinna elama, kuid Saksamaale, Taani ja Austriasse jõudnud pidid edasi rändama.
PEAMISED SIHTRIIGID OLID USA, KANADA JA AUSTRAALIA
seal ning Rootsis kujunesid lääneriikide suurimad eestlaste kogukonnad (joonised 16, 17).
JOONIS 16
Eestlaste põgenemine läände.
Allikas: Kumer-Haukanõmm 2004
JOONIS 17
Suurimad eestlaste kogukonnad, 1990.
Allikas: Kulu 1992
KÜÜDITAMINE JA VANGILAAGRID
KÜÜDITAMINE OLI NÕUKOGUDE SISEPOLIITIKA ELLUVIIMISE LAHUTAMATU OSA.
See algas 1919. aastal kasakate küüditamisega ja küüditamisi toimus kuni Stalini surmani.
Nõukogude okupatsiooni ajal küüditati Eestist Siberisse kokku üle
30 000 inimese.
Mehed saadeti
VANGILAAGRITESSE,
kus enamik neist hukkus.
Esimene suurküüditamine toimus 1941. aastal,
kui Eestist viidi
Venemaale 10 000 inimest.
Teise suurküüditamisega
1949. aastal viidi Siberisse
20 000 inimest,
seekord peamiselt naisi ja lapsi.
KÜÜDITATAVAD JAGATI NELJA KATEGOORIASSE:
PEAMINE KARISTUS JA LISAKARISTUS,
mõlemat rakendati karistatute suhtes kohtuorganite või erinõupidamise poolt (vastavalt kuni 5 aastat või 3–10 aastat),
ERIASUMISELE SAATMINE
(siia alla kuulusid valdavalt Eestist küüditatud) ning kõige levinum –
SUNDASUMISELE SAATMINE,
mida rakendati alates 1948. aastast erilaagritest ja vanglatest karistustähtaja möödumisel vabastatuile ning mitmetele teistele rühmadele.
KÜÜDITAMISED KOOS ARRETEERIMISTE NING VANGILAAGRITESSE JA LAAGRIJÄRGSELT SUNDASUMISELE SAATMISEGA TÕID ENDAGA KAASA LIGIKAUDU
50 000 EESTLASE
SUNNIVIISILISE TOIMETAMISE VENEMAALE, PEAMISELT SIBERISSE.
SIBERISSE SAADETUD JA SEAL
SURMA SAANUD KÜÜDITATUTE JA VANGIDE
TÄPSET ARVU NING MATMISKOHTI EI SAA
ME ILMSELT KUNAGI TEADA.
1959. AASTA RAHVALOENDUSE AJAL elas Siberis ligikaudu
28 000 EESTLAST
ning 1989. aasta rahvaloenduse ajal
17 000 EESTLAST.
Sunnitööle või asumisele saadeti ka mujal Nõukogude Liidus elanud eestlasi.
ALATES 1956. AASTAST, LUBATI KÜÜDITATUTEL EESTISSE NAASTA.
SUUREMATE OBJEKTIDE EHITAJATEKS OLID SAGELI SISSERÄNNANUD.
PÜSSI PUITLAASTPLAATIDE TEHASE EHITAJAD (VASAKULT)
V. ZMITRITŠENKO, V. TŠELMODEJEV, N. ANTSSEN, V. ZAVJALOV JA M. SASS.
OKTOOBER 1981. (Eesti Rahvusarhiiv)